Demokraatliku riigi üheks põhitunnuseks on vähemuste õiguste arvestamine ning valitsuse ülesandeks on kõigi riigi kodanike huvidega arvestamine. Sallimatuse korral puuduks demokraatliku riigi üks olulisemaid tunnuseid, samuti ei kujutaks ette valitsust, kes lähtuks oma otsustes, vaid teatud rahva hulgast. Olgu nendeks siis näiteks rikkad ja ilusad ning jättes kõrvale kodanikud, kes vajavad tõsist valitsuse toetust, nagu puudega inimesed ning vähemused. Mis saaks siis rahumeelsetest Tuneesia ja teiste riikide kodanikest, kes ei soovi sõda ning seetõttu lahkuvad oma riigist teiste riikide põgenikelaagritesse. Teiste riikide täieliku sallimatuse korral tuleks neil jääda oma kodumaale ning elada seal hirmus. Nii kaua kui on sallimatus ei kao ka ühiskonnast probleemid. Õnneks on sallivus aja jooksul paranenud ning loodetavasti paraneb veelgi. Tasub vaid loota, et ühel päeval saame rääkida täielikust sallivusest ühiskonnas.
*Venemaal lubati valida parlament (Riigiduuma) rahvaesindus *Vastu võtta põhiseadus 5. Eesti esimene seaduslik partei oli Eesti Rahvameelne Eduerakond ja selle asutaja oli Jaan Tõnisson, 1905 aasta novembris 6. Mõõdukad parempoolsed taotlesid seda, et Venemaal tuleks kehtestada konstitutsiooniline monarhia ja valida demokraatlik rahvaesindus. 7. Pahempoolsed radikaalid taotlesid revolutsiooni. Nad ei oleks isegi välistanud relvastatud võitluse, erinevalt rahumeelsetest mõõdukatest. 8. 1914 - 1918 9. Keisririigid: Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi, Bulgaaria VS. Antant: Prantsusmaa, Venemaa, Inglismaa, Serbia, Belgia. 10. Petrogradi Veebruarirevolutsioon - Tsaar loobus troonist. Moodustati ajutine valitsus. Kehtestati kõik põhilised demokraatlikud vabadused ja õigused. Vähemusrahvastele lubati autonoomia. 11. Kaksikvõim Venemaal - Ajutise valitsuse kõrvalt tegutsesid revolutsiooni käigus loodud tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute nõukogud
juhina, tahtes muuta midagigi paremuse poole (alustades imetillukesest palgast, mida töölised said). Teose jooksul tegelaste eluolud aina halvenevad, nt. tööliste palka vähendatatkse, sest nõudlus söe järele väheneb, seega rahva rahulolematus kasvab ning kui Étienne oli terve liikumise ajal rõhunud rahumeelsele poliitikale, leiab anarhist Souvarine, et vaid vägivald viib edasi. Algsetest rahumeelsetest ideedest sünnib suur mäss, mille jooksul rüüstatakse palju ning kui lõpuks rahutused maha surutakse, jääb pettunud ning näglinud rahvakarjal üle süüdistada vaid Étienne'i. Kuna mässuga midagi ei saavutatud ning see tõi rahvale vaid kannatusi, jääb üle kõigil, kes elus, minna tööle tagasi. Pärast mässu, Souvarine'i korraldatud vandenõu tõttu, jäävad nii Chaval, Catherine kui ka Étienne maapõue lõksu. Catherine sureb enne abi jõudmist, kuid Étienne
riideid ning kasutama nende asemel ise Indias valmistatud rõivaid. Paljud hindud loobusid isegi tööst kohalikes omavalitsustes. Inglise võimudes tekitasid sellised aktsioonid loomulikult ärevust ja Rahvuskongressi juhid arreteeriti, kasutati ka vägivalda ja relvasid. Mahatma Gandhi isiklikult arreteeriti korduvalt aga tänu tema suurele toetajaskonnale oli peaaegu võimatu teda pikalt vahi all hoida. Kõikides Vabaduseliikumise aktsioonides lähtus Mahatma Gandhi oma rahumeelsetest printsiipidest. Kindlasti oli see üks peamisi põhjuseid, miks said tema organiseeritud ettevõtmised kogu maailma tähelepanu. Mahatma Gandhi rahumeelsed põhimõtted võttis omaks täiesti arvestatav osa kogu maailma rahvast. Ta pidas oma missiooniks kõigi indialaste, isegi inglaste ja lõpuks kogu maailma pööramise vägivallatuse teele, et reguleerida sel viisil poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja religioosseid vahekordi
Poliitika ei salli tühja kohta: kui mingit tugevat vastuolu ei ürita lahendada kehtiv võim, siis on ilmne, et seda püüavad teha teised jõud. Järgmiseks: kui äsja moodustatud valitsus leidis, et Tõnismäel tuleb teha väljakaevamisi, siis seesama terve mõistus ütleb, et rahu säilitamiseks tulnuks läbi rääkida nii pronkssõduri teisaldamise aktiivsete pooldajate kui vastastega, selleks et kõiki gruppe teavitada oma selgetest ja rahumeelsetest tegevuskavadest. Ka sel hetkel oli olemas nii pronkssõduri ümarlaud kui ka hulk eesti ja vene liikumisi ning aktiviste, kes sel teemal olid sõna võtnud. Viimaks, 26. aprilli päeval, kui Tõnismäel oli veel rahulikult käituv inimmass, oleks saanud ju ükskõik milline valitsusliige ilmuda nende ette ja kinnitada: praegu me tegeleme väljakaevamistega, kuju saatuse otsustame hiljem pärast arutelu, seni akrediteerime teatud arvu
annaabi.ee 
