kaitsepataljonist moodustatud Rahvaväe 9. polk. Neile andiski 1. diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson ülesandeks tuua 6,2 tonnine kullasaadetis Jamburgist esimesse külla, kuhu Eesti raudtee ulatus- Komarovkasse. Kulla toomiseks saadeti Tallinnast Komarovka külla kauba- ja reisivagunitest ning kullaveoks valitud trellitatud akendega vangivagunist koosnev erirong. Sellega sõitis kohale Eesti erikomisjon ehk ,,Kulla saatkond" rahaministri abi Tõnis Varese juhtimisel ja fotograafina üka vendadest Parikastest. Erikomisjoni kuulusid veel Krediitpanga direktor Artur Uibopuu, Tallinna Linnapanga direktor Harald Normak, riigikassa, tolliameti ja riigikontrolli esindajad. Kui saadetis kaheksa miljoni kuldrublaga jõudis kell 19.55 Tallinna, laaditi see kolmele veoautole. Balti jaamast Eesti Panga juurde suundunud kullavoori ees sõitis sõiduauto erikomisjoni liikmetega. Tallinna Teataja sõnul saadeti veoautosid
Rahareformi eesmärgid ja kulg Vahendeid riigi kulutusteks, eelkõige sõjapidamiseks, oli tarvis kohe. 7. jaanuari valitsusistungil esitatud aruandes märkis rahaminister Juhan Kukk, et suurema välislaenu saamine on lootusetu, kuid olukord nõuab erakorraliste abinõude kasutuselevõtmist ning tegi ettepaneku panna rahadena käima eespoolt mainitud trükitavad võlakohsutused. Lõpliku otsuse tegi valitsus 16. jaanuaril 1919. Lisaks oli valitsus 4. jaanuaril rahaministri ettepanekul kinnitanud määruse Tallinna Arvekoja tähtede kehtestamiseks rahamärkidena. Rahadeks kuulutatud pabereid 16. jaanuaril 1919 tegelikult veel ei olnud. Esimene partii võlakohustusi saabus Helsingist Tallinnasse 21. jaanuari õhtul. Rahaministri täpsustavad teadaandes 23. jaanuaril kuulutatigi välja, et ajutiselt pannakse seadusliku makseabinõude kehtima 50, 100, 200, 500 ja 1000 marga suurused võlakohustused. Ühtlasi peatati võlakohustuste müük ja
maksustati teistel alustel (kapitaliväärtus, tulu) kui väljaspool linnu ja aleveid asuvat kinnisvara (rendiväärtus, viljelusväärtus, tulu). (Aasmäe 1999:183) Alljärgnevalt lühike ülevaade olulisematest õigusaktidest, mis võeti vastu ajavahemikus 1918. aasta 24. Veebruarist kuni 1940. aasta 16. Juunini. (Aasmäe 1999:183) Kinnisvaramaks väljaspool linnu ja aleveid Ajutine Valitsus võttis 28. Novembril 1918 vastu otsuse riigimaksude kohta. Rahaministri 1918. aasta 3.detsembri teadaande kohaselt (RT 1918, 5) tuli maa- ja hoonetemaks, mida Saksa sõjaväevalitsus pidi võtma 1918. aasta 10. Mai seaduse alusel, tasuda hiljemalt 31. Detsembriks. Viivitajaid ootasid trahvid. Kuna maksud olid määratud eri vääringutes, siis oli lisatud kõikide käibivate rahade (tsaarirubla, duumarubla, Kerenski rubla, idarubla) kurss marga suhtes. (Aasmäe 1999:183) Esimene kinnisvaramaksu kohta käiv seadus oli Ajutise Valitsuse poolt 16. Aprillil 1919 a.
Sellisest olukorrast pidi alustama uus majanduspooltikaperiood - 1924-1929. Selle alguseks on peetud Otto Strandmani kõnet, kus ta kritiseeris senist majanduspoliitikat, kritiseeris George Vestelit ja süüdistas seda ka selles, et ta salaja on läinud Eesti kullareservide kallale. Samuti ajakirjandus haaras kinni sellest, et kõik tollaaegsed valitsusmehed olid ise olnud ärimehed. 1924. aasta märtsiks läks valitsuskoalitsioon lõhki, vaimule tulnud uues valitsuses kutsuti rahaministri kohale Otto Strandman - pidi hakkama teostama positiivsed ülesehitavat programmi - nn uus majanduspoliitika. Tegemist kahe etapiga - Otto Strandbergi meetmed, et kriisist välja rabeleda ja meetmed, et vältida kriisi kordumist. Rakendas riigi- ja valitsuskulude kokkuhoidu, väliskaubanduse bilansi stabiliseerimine - osalt tõsteti tollimakse, püüti soosida neid, kes vedasid Eesti kaupu välja. Kolmandaks krediidipoliitika muutmine. Vanade laenude sissenõudmist tõhustati
annaabi.ee 
