Seetõttu tuleb alati kasuks kahelda pea kõiges ning uurida, mis on antud uudise eesmärgid, kelle vaatepunkte see esindab ning mis on jäänud kirjutamata. Kokkuvõtvalt võibki öelda, et meedia, mis on üks ühiskonna juhtimise vahendeid, on alatihti kellegi poolt rahvani vahendatud suhtlusvorm, kus tegelikult puudub otsene tagasiside ning arutamisvõimalus. Tsensuurivormid, mis kehtisid näiteks Nõukogude ajal, on küll kadunud kuid asemele on tulnud uued ja rafineeritumad viisid inimeste otsuste, valikute ning eelistuste mõjutamiseks. Seetõttu tasub massimeediat tarbides alati olla avatud peaga ning säilitada kriitiline mõtlemine.
Miniatuur on tugevalt seotud klaasimaaliga stseenid on asetatud neliksiirude või sõõride sisse nagu klaasimaaliski. Stiililiselt rafineeritum ja realistlikum, aga perspektiiv ja maastik puuduvad. 13. sajandi teisel poolel klaasimaali mõju vaibub, miniatuuri tekib arhitektooniline eletment. Igal pool esinevad roosid, neliksiirud, ehisviilud, tabernaaklid jne. Figuuride stiili mõjutab kaasaegne plastika. Toonid muutuvad selgemaks ja õrnemaks. Joonistused on rohkem rafineeritumad ja detailid realistlikumad. Initsiaalidest hargnevad dekoratiivsed lisandid: väädid, oksad ja lehed, mis ümbritsevad tervet lehekülge. Äärekaunistuste keskel on sageli humoristlikud satiirilist laadi väikesed figuurid ja grupid. Tahvelmaal hakkas levima just hilisgootika päevil. Tahvelmaal võimaldas edasi anda elu mitmekesisust ja peeni nüansse. 14.-15. sajandil kasutati tahvelmaale peamiselt altarite juures.
Enne seda, kui kunst vormis meie käitumise ja õpetas meie kired kõnelema lihvitud keelt, olid meie kombed lihtsad ja loomulikud; ja ülalpidamise erinevus andis juba esmapilgul märku iseloomude erinevusest. Inimloomus iseenesest ei olnud parem, aga inimestele andis turvatunde see, et nad üksteist nii kergelt läbi nägid; ja see eelis, mille väärtust meie enam ei taju, säästis neid paljudest pahedest. Tänapäeval, kui rafineeritumad maneerid ja peenem maitse on surunud meeldimiskunsti kitsastesse reeglitesse, valitseb meie kommetes labane ja petlik ühetaolisus ning näib, nagu oleksid kõik vaimud visatud ühte ja samasse valuvormi: kogu aeg viisakus nõuab ja sündsus käsib; kogu aeg järgitakse tavasid, mitte kunagi omaenese vaimulaadi. Enam pole ei siirast sõprust ega tõelist lugupidamist ega õiget usaldust. Kahtlused, umbusk, hirmud, vihkamine ja reetmine peidavad vahetpidamata selles ühetaolise ja salakavala
Milli õnne definitsioon Mill eristab kahte sorti naudinguid: madalaid ehk elementaarseid (söömine, joomine, seksuaalne nauding, puhkus, sensuaalne kõdi) ja kõrgemaid (teaduslik teadmine, intellektuaalsus, loovus, vaimsus, kõrgkultuur, sügav sõprus). Mill mõistab õnne all kõrgemaid naudinguid: intellektuaalset, esteetilist, sotsiaalset naudingut. Kõrgemad naudingud on kestvamad, madalamad aga intensiivsemad. Milli kriitika Benthamile · Kõrgemad ja rafineeritumad naudingud on ülemad kui madalamad. · Kõrgemate võimetega inimolend vajab õnneks rohkem kui vähemate võimetega. Ta on ka võimeline palju teravamaks kannatuseks. · "Parem olla rahulolematu inimene kui rahulolev siga; parem olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev loll." Utilitarismi 2 liiki · Teo-utilitarism (act utilitarianism) Küsitakse, kas vastav tegu aitab kaasa õnne hulga suurenemisele. Kaalutakse iga tegu eraldi
Olulisemad autorid kelle tekste on tervikuna säilinud on kaks: Plautus ja Terentius. PLautus paistab silma oma jämeda koomikaga ja teda võib pidada tüüpiliseks varase rooma ajajärgu koomikuks, tavaliselt on tema tegelastüüpideks ihnuskoi, kupeldaja, kaval ori jpt. Keel mida ta kasutab on kõnekeelne ladinakeel ja ta kasutab palju erilisi zargoone, kõnekäände mis on väga konteksti põhised, ta näidendid on labased ja tema sõnavara väga vulgaarne. Terentiusel on näidendid rafineeritumad, põhiliselt on armastuslood ja olid erinevalt Plautuselt suunatud haritumale vaatajaskonnale. Kui Kreekas oli näidenditüübiks Saatüri draama, siis Roomas olid Atellaanid. Põhiliselt oli seal lihtrahva seas populaarne jalaga- tagumikku huumor, milles aristokraadid eriti ei hoolinud. Teatri külastamine oli vaba, tasu ei pidanud maksma. Näidendite korraldamine oli riigi poolt korraldatud ning konkreetsete näidendite korraldamise võtsid tihti endale rikkad kodanikud,