" Tegevusaeg toimub sõjajärgsetel aastatel. Põhiliseks tegevuskohaks on Verilaid. Natuke aega toimub tegevus ka Prantsusmaal Pariisis. Romaan räägib Anu Maarva eluteest Verilaius. Tal sünnib poeg, kelle isaks on Taavet Rabaraud. Mees seda ise tunnistada ei taha, kuna Anu oli tema juures teenijaks. Anu poeg Joosep on helilooja. Ta ei ela emaga koos, kuid käib tal mõnikord külas. Joosepile meeldib Kaie Skalle, kes on tantsija ja kapten Skalle tütar. Kui Anu sureb müüb Joosep Tuulemäe Rabarauale ja läheb mööda ilma rändama. Ta tuleb mõne aja pärast tagasi Verilaidu. Ta tahaks Tuulemäge tagasi osta, kuid Rabaraud ei ole sellega nõus. Ronivere sulane Madis kosib teenija, kes on Ronivere teenija. Pulma tuleb pilli mängima Joosep. Joosep esitab suurepärase loo ning Rabarauale tuleb pisar silmanurka. Sellega saab suur pidu läbi. Kaie on Joosepi teosest lummatud ning kuulutab talle, et selle loo järgi tahabki ta tantsida, kuid ta ei tea selleks õiget kohta kus harjutada
abieluväliselt. Taavet ja Anu olid üksteisesse armunud, kuid kumbki ei saanud või ei tahtnud seda tunnistada, sest tolajal oli häbiväärne tegu peremehel naituda teenijaga. Alatihti tahtis peremees Anule soolatatud piitsaga peksa anda, aga ei suutnud seda teha ning alati ta külastas ja mõtles tütarlapse peale, sest viimane oli talle kummalisel kombel südame võitnud. Samuti leegitses Anu süda mõeldes Rabarauale. Ta oli tänulik mehele, sest too kinkis talle lapse ning ta ei pidanud olema üksi ega tundma elu lõpuni piinavat üksindust. Kui Anu elas Tuulemäel, poja ehitatud majakeses, siis igal õhtul põles tal tuli, mis paistis Ronivere tallu ning see ajas Rabaraua marru, aga kui Anu suri, siis igatses ta tagasi seda tulukest, mis pani meest tundma, et ta ei ole üksi. Kui pisut rääkida Kai-Kadrist, Rabaraua abikaasast, siis mees tegelikult pole
abieluväliselt. Taavet ja Anu olid üksteisesse armunud, kuid kumbki ei saanud või ei tahtnud seda tunnistada, sest tolajal oli häbiväärne tegu peremehel naituda teenijaga. Alatihti tahtis peremees Anule soolatatud piitsaga peksa anda, aga ei suutnud seda teha ning alati ta külastas ja mõtles tütarlapse peale, sest viimane oli talle kummalisel kombel südame võitnud. Samuti leegitses Anu süda mõeldes Rabarauale. Ta oli tänulik mehele, sest too kinkis talle lapse ning ta ei pidanud olema üksi ega tundma elu lõpuni piinavat üksindust. Kui Anu elas Tuulemäel, poja ehitatud majakeses, siis igal õhtul põles tal tuli, mis paistis Ronivere tallu ning see ajas Rabaraua marru, aga kui Anu suri, siis igatses ta tagasi seda tulukest, mis pani meest tundma, et ta ei ole üksi. Kui pisut rääkida Kai-Kadrist, Rabaraua abikaasast, siis mees tegelikult pole
Joosepit hakkas paeluma hoopis muusika, ta hakkas viiuldajaks ning komponeeris ka ise muusikat. Anu läks koos pojaga Tuulemäele ( jagati tasuta maid ning Joosep valis just Tuulemäe, selle üksildase koha, kus puhusid vaid tuuled). Kuid Joosep oli vähe kodus, ta kogus kuulsust ning temast kirjutasid lehed. Anu Maarva päevad möödusid poega oodates, oli ta ju kogu elu pühendanud pojale ning oli tänulik Rabarauale, kes talle poja andnud oli. Rabarauda häiris Anu elamine Tuulemäel, Rabaraud oli vihane, et ta kogu elu jooksul Anust lahti ei saa. Talle tundus üleolevana Anu käitumine, kui ta jättis igal öösel põlema tulukese, mis paistis Roniveresse. Kuid Anu oli kogu aeg Tuulemäel, eemal muust maailmast, suheldes vaid Kanuska-Eidega. Ühel päeval tundis Anu, et täna ta sureb. Ta saatis Kanuska-Eide Joosepile teadet edastama
annaabi.ee 
