Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja madalpistes eredavärvisliste lilltikanditega. Ühevärvilise taustaga vaipadel kulgevad motiiviread sageli vöötidena. Omamoodi rikkalikku pinda liigendava, raamiva või otskompositsioonis ristpistetikandiga kaetud vaipu võime leida eriti rohkesti Põhja- Viljandimaal, palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ka plüüstehnikas juugendmustriga vaibad näivad olevat kodunenud just Kesk-Eestis ja jällegi Viljandimaal. Etniline külg määrabki mitte ainult iga maa kunstikultuuri minevikuväärtused, vaid ka oleviku ja tuleviku; selle, kas vastava maa ja rahva kunst tänapäeva keerukates arengutingimustes elab ja kas ta jääb kestma ka tulevikus.
Vahekaugus nende pärnade vahel on umbes 5-6 m. Pärnade tervislik seisund on rahuldav, esineb üksikuid kuivanud oksi võras, õõnsused tüves. Allee raudtee poolses osas on ülekaalus vahtrad ja saared (diameetrid 1,3 m kõrgusel on vahemikus 34-62). Jalgteed ääristavad vahtrad ja saared on tervislikult rahuldavas olukorras, üksikud kuivanud oksad võras. Vaja oleks teha lähimas tulevikus kindlasti hoolduslõikus. Selle jalgteed raamiva allee keskosast on staadionipoolsest reast kõik puud hävinud või eemaldatud, kasvab kohati vahtra looduslik uuendus, kus on hooldaja arvatavasti teinud valiku ja jätnud kasvama ilusamad puud. Soovituslik oleks eemaldata vahtra loodusliku uuenduse halvemad eksemplarid ja istutada sinna korralikud pärnaistikud, et taastada allee terviklik ilme ja tagada allee järjepidevus. Teisel pool sõiduteed-parklat (vasakul küljel) kasvavad ühes reas vahtrad,
ning sellele järgnevad lossi köögimaja ning jääkelder. Lasnamäe klindi jalamile tõid 17. sajandi II poolel kultuurhaljastuse viis jõukat tallinlast, kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. 1714. aastal omandas selle ala keskse krundi Peeter I. 1718 a, olles veendunud oma edus Põhjasõjas, värbas Peeter I Roomast Vene teenistusse arhitekt Niccolo Michetti ning ühiselt valiti 22. juulil 1718 välja sobiv koht uue lossi ja seda raamiva pargi jaoks. Itaalia-prantsuse-hollandi sugemetega regulaaraiad hõlmasid vaid osa pargist. Lossiümbruse mitmetasandiliseks lahenduseks andsid eelise kolm looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette planeeriti Alumine aed, mille taha, poolkunstliku astangu servale paigutati loss ja tiibhooned otsekui poodiumile. Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks. Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park
Üks põhjus, miks teooriasse suhtuda on vaja kui struktuuri, kasvab välja teadustajaloost. Ajalooliselt on näha, et peamiste teadusharude evolutsioonil ja progressil on täiesti olemas struktuur, mida induktivistlik ega falsifikatsionistlik käsitus pole hoomanud (118). Teine põhjus on seotud sellega, et vaatlused sõltuvad teooriatest. Vaatlusotsustused on sõnastatud mingile teooriale toetuvas keeles (119). Otsustused on seega sama täpsed ja informatiivsed kui neid raamiva teooria keel. Väide, et mingis teoorias esinevate mõistete tähendus sõltub antud teooria struktuurist ning et mõistete tähenduse täpsus sõltub teooria täpsusest ja sidususe määrast, muutub usutavamaks, kui oskame märgata piiranguid mõne alternatiivse teaduskäsituse puhul, kus võidakse loota, et mõiste omandab tähenduse. Üheks alteratiiviks on vaatekoht, et mõisted saavad tähenduse definitsiooni kaudu (119). Mõisteid saab defineerida ainult teiste mõistete abil,
annaabi.ee 
