paranes ka eesti kirjakeele staatus *Aitas kaasa rahva lugemisoskuse arenemisele *Kujundas arusaama trükitud raamatute keelest ja stiilist Sõnaraamatud ja grammatikad *18. saj. esimesel poolel tehti ka olulist sõnaraamatutööd. *1730. aastatel valmis S. H. Vestringi käsikirjaline "Eesti-saksa sõnaraamat" *1732. aastal ilmus Anton Thor Helle põhjaeesti keele grammatika. Eestikeelse ilukirjanduse algus *18. sajandi esimesel poolel välja kujunenud raamatukeele traditsiooni jätkasid ka 18. saj. jutukirjanikud F. G. Arvelius, F. W. von Willmann, O. R. von Holtz ja J. W. Ludwig von Luce, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Aitäh tähelepänu eest!
Eestikeelne ilukirjandus 18. saj Joanna Juuse 10. klass Eestikeelse ilukirjanduse algus Raamatukeele traditsiooni jätkasid paljud 18. sajandi jutukirjanikud, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Eesti poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730.-1740. aastatel. Tollased raamatud kandsid pietistlikku meeleparandusvaimu ning olid vagatseva ja noomiva hoiakuga Pastor Albert Anton Vierorthi „Wiis head jutto…“ (1740) Esimene eestlase loodud luuletus on Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708. aastast pärinev
pastori J. Chr. Claire käsikirjalisest lõunaeesti keele grammatikast) grammatika § esmane murdejaotus, § eesti ja soome keele seose väljatoomine § 19. saj lõpuni suurim eesti keele sõnavara kogu. Ilukirjanduse algus o Jutukirjanikud (Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhelm von Willmann, Otto Reinhold von Holz, Johann Wilhelm Ludwig vo Luce) jätkasid 18. sajandi algul välja kujunenud raamatukeele kasutamist, o sai alguse ilukirjanduse keel. o Õpetliku sisuga tõlkemuganduslikud teosed said kalendri kõrval eestlasele oluliseks lugemisvaraks, o poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730-1740 meeleparanduslik vaim, vagatsev ja noomiv hoiak (Vierorth ,,Wiis head jotto..." 1740) o 18. saj lõpus aga juba mahukad õpetliku sisuga teosed, o Willmanni tõlkemugandus ,,Juttud ja treggud" (sh rahvusvaheliselt tuntud valmid
Tarve UT järele oli suur, aga raamat muutus raskesti kättesaadavaks, kuna Põhjasõja käigus enamik Eesti pastoreist suri või põgenes Rootsi. 1715 testamendis oli võrreldes 1705 tõlkega erinevaid jooni: põhiliselt see, et endine Hornungi-mõjuline idamurdeline keel oli saanud läänemurdelisema ilme. Piibli tõlkimine 18.saj pani aluse kirjakeele traditsioonile, mis ei vastanud rahvakeelele, aga sisaldades selle elemente. Tekkis ülev arhailine raamatukeele traditsioon. Piibel ühtlustas eri murrete keeletarvitust ühtseks kirjakeeleks, rikastas kirjakeele sõnavara ja vormistikku. Tänu piiblile tuli kirjakeelde läänemurdelisi jooni. Piibli autoriteedi tõttu muutus autoriteetseks ka piiblikeel (kuni 19.saj algus). Piibel aitas kaasa lugemisoskuse levikule, avardas silmaringi. Täispiibli tõlkimiseks käis Helle rahvalt sõnu kogumas. Piiblit trükiti Tallinnas Köhleri trükikojas 6015 eksemplari.
ta armastas mänglevat dialoogi: ,,Kärbses" sigineb sellele lisaks ilmseid mõttekurioosumeid (vähemasti purjuspäi üliõpilaste omavahelistes vaidlustes). Sealt kandub see loogikamäng üle ja tõuseb erilisse ausse ,,Tõe ja õiguse" köiteis, eriti alates teisest köitest; nii see jääbki suure- mal või vähemal määral valitsema kõigis hilisemais teostes, tõustes ainuoluliseks eelkäsiteldud satiirilises näidendis. Lihtsaist sõnanaljadest alates - nagu koomiline haritlas- või raamatukeele (Pearul ka piiblikeele) sõnade moonutamine või ebakohaselt tarvitamine oskamatusest (Pearu ,,hallelooja", Rava Kusta ,,ei anna õiget vahmiili välja", Hundipalu Tiidu ,,poolidiiga, karikseriv kõlanali ,,katkikismus"; linnatõusikute keele ,,kulduura", ,,prohviit", ,,kriit" = krediit, ,,konktuur"), koomilised hüüdnimed (,,lambasihver", ,,So ein Tere-tere", ,,majalukk"), argoosõnad (Lible ,,kapsad", ,,palvekapsas", Mauruse ,,komade palee", Tigapuu ,,vosmi" jne
annaabi.ee 
