Victor Hugo raamatus „Jumalaema kirik Pariisis“ on tegelased tihedasti seotud armastusega. Kas see on õnnistuseks, õnnetuseks või mõlemaks. Sõna „armastus“ kõlab esmamuljes puhtalt ja siiralt, kuigi tegu on millegi ohtlikuga. Kena mustlastüdruk Esmeralda oskas suurepäraslt tantsida ja laulda. Temasse armusid paljud mehed, keda neiu oma huvides ära kasutas. Teiste armastus tema vastu oli Esmeraldale õnnistuseks, aga seda vaid seniks kuni ta äratas kellamees Quasimodos ja Claude Frollos huvi enda vastu. See tõi talle vaid õnnetust. Ülemdiakon Frollo püüdis teda korduvalt koguni tappa ning küürakas tõi mustlastüdrukule halva maine. Kuid Esmeralda süda kuulus vaid Phoebusele. See aga ei vastanud talle samaga. Kord, kui Esmeralda ema Goudule püüdis oma tütart kaitsta, reetis tüdruk end Phoebusele järele karjudes. Selle tulemusena poodi Esmeralda võllal. Vaest Quasimodot ei suutnud keegi armastada
maitse asi. Sellegipoolest on ilmselt kõik lugenud neid imelisi jutte kus lõpus tulebki välja tõsiasi ,et ilu peitub sees ja kes tahab selle leida ,see ka leiab. ''Jumalaema kirik Pariisis'' näitab meile ,et see ongi nii. Esmeralda oli ilus ,saatuselt mingil määral ''peksa'' saanud tütarlaps ,kes oma lühikese elu jookul oli palju näinud ja oskas vaadata inimesi ka veidi teise pilguga kui lihtsalt ,hinnata neid välimuse järgi. Erinevalt paljudest teistest ,kes nägid Quasimodos vaenlast või kurja inimest teadis Esmeralda täpselt ,et Quasimodo ei tee talle iilagi liiga ,sest vaatmata hirmutavale välimusele oli ta ilus seest poolt. Frollo (armastas Esmiraldat) välimusel polnud midagi viga ,siiski Esmeralda ei kihutanud talle naiseks ,sest nägi kui surnud mees Frollo seest oli. Seega veel üks näide sellest ,et sisemine ilu on tähtsam inimese juures ja kui see on siis välimusele enam ei pööratagi nii suurt tähelepanu.
Kauni ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult. See ta oligi. Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid. Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu
Aastal 1931 ilmus Hugo ajalooline romaan ,,Jumalaema kirik Pariisis". Selles elustub XV saj. Pariis oma elu, kommete ja arhitektuuriga. Arvukas tegelaskond hõlmab kõiki ühiskonnakihte kerjustest kuningani. Romaani süzee tugineb dramaatilistele kokkupõrgetele erakordsete karakterite vahel. Eri üh.kihtidest mehed on armunud Esmeraldassse, iga mees on isepalgeline inimene. Hugo humanism leiab erakordse kunstilise väljenduse Quasimodos. Vastandamine. Äärmuste ühendamist nimetatakse g r o t e s k i k s. Kui võimu haaras Napoleon, sai kirjanikust keisririigi ägedaim vaenlane. Ohustatuna põgenes ta Belgiasse, edasi Inglismaale. See vastuseis sai kogu järgneva loomeperioodi juhttooniks. Nt. ,,Napoleon Väike". Kogu: ,,Karistused"- kuulutas õigluse ja vabaduse võitu. Ta toetas avalikult rahvaste vabadusvõistlust. 1860ndatel oli ta viljakas proosas: ilmusid 3 suurt romaani ,,Hüljatud", ,,Meretöölised", ,,Inimene, kes
Mõne metssea. Jah muidugi, Robin, seda ta on. Ja kui tubli 1 Kristuse ihu nimel (lad. k.). 187 eksemplar! Hercle'! See on ju meie eilne vürst, narride paavst, meie kellamees, meie ükssilm, meie küürakas, meie lõtistadetegija! Quasimodo!... » See ta oligi. Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid. Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud
annaabi.ee 
