Armastus ja vihkamine on selle teose lahutamatud osad. Need muutsid tegelaskujusid ilusateks ja inetuteks. Kui keegi leidis armastuse, nagu Esmeralda tunded Phoebuse vastu, leidus ikkagi kui keegi nagu Claude Frollo, kes tegi selle armastuse põrguks. See teguviis ei muutnud püha isa mitte sugugi ilusamaks. Frollo ei olnud kogu aeg olnud selline. Ta ju tegelikult aitas inimesi sellega, et võttis inimesi kiriku kaitsvate seinte vahele, päästes neid välise kurja eest. Quasimodol soovitas ta üldse jäädagi kirikusse. See keeruline, paljusid inimsaatusi puudutav ajalooline romaan on kahjuks kurva lõpuga. Ilus Esmeralda hukati poomise teel ja teda kaitsta püüdev ema tõugati vastu tänavakivi surnuks. Piiskop tõugati Quassimodo poolt kirikutornist alla. Quassimodo oli väga õnnetu. Ühe hetkega olid tema elust lahkunud kõik need, keda ta armastas. Suures südamevalus sureb ka inetu Quassimodo kaisutades ilusa Esmeralda elutut keha.
süüdista ta meest, et too üles ei astunud. Tema armastus on nii sügav, et süüdistab vaid ennast selles väljapääsematus olukorras. Ühel päeval näeb ta teda üle väljaku ja hüüab. Phoebus ei kuule teda ja Quasimodo pakkus end meest tema juurde tooma. Quasimodo ootab terve päeva Fleur-de-Lys'i maja ees, arusaamata et Phoebus hakkab kohe abielluma. Kui mees lõpuks lahkub palub Quasimodo, et too tuleks Esmeraldat vaatama. Phoebus ei teadnud, et naine põgenes ja elus on ning käskis Quasimodol lahkuda. Too aga ei mõistnud mida teine ütles. Kuna oli aga pime ja Esmeralda ei nöinud mis juhtus, ütles ta naisele, et ei leidnud Phoebust. Naine soovitas tal järmisel korral tähelepanelikum olla. Frollo ei tea mida teha kui kuuleb, et Esmeralda on ikka veel elus. Kõigepealt jääb ta haigeks, seejärel hakkab ta Quasimodot ja Esmeraldat jälitama. Ta muutub küüraka pärast isegi armukadedaks, arvates et neist kahest on saanud armastajad. Frollo leiab Esmeralda toa võtme ja
süüdista ta meest, et too üles ei astunud. Tema armastus on nii sügav, et süüdistab vaid ennast selles väljapääsematus olukorras. Ühel päeval näeb ta teda üle väljaku ja hüüab. Phoebus ei kuule teda ja Quasimodo pakkus end meest tema juurde tooma. Quasimodo ootab terve päeva Fleur-de-Lys'i maja ees, arusaamata et Phoebus hakkab kohe abielluma. Kui mees lõpuks lahkub palub Quasimodo, et too tuleks Esmeraldat vaatama. Phoebus ei teadnud, et naine põgenes ja elus on ning käskis Quasimodol lahkuda. Too aga ei mõistnud mida teine ütles. Kuna oli aga pime ja Esmeralda ei nöinud mis juhtus, ütles ta naisele, et ei leidnud Phoebust. Naine soovitas tal järmisel korral tähelepanelikum olla. Frollo ei tea mida teha kui kuuleb, et Esmeralda on ikka veel elus. Kõigepealt jääb ta haigeks, seejärel hakkab ta Quasimodot ja Esmeraldat jälitama. Ta muutub küüraka pärast isegi armukadedaks, arvates et neist kahest on saanud armastajad. Frollo leiab Esmeralda toa võtme ja
puhkepaigas muud kui mitte unistada?» *) «Pariisi pori lehkab aga imelikult, selles peab olema väga rohkel määral lenduvaid ja lämmastikulisi soolasid. Nii vähemalt arvab meister Nicolas Flamel * ja ka hermeetikud *.» Sõna «hermeetikud» juures tuli talle äkki meelde ülemdiakon Claude Frollo. Ta meenutas vägivallastseeni, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud: kuidas mustlasneiu oli rabelnud kahe mehe käte vahel ja kuidas Quasimodol oli abiline. Ning ta mälestustest kerkis ebamäärasena üles ülemdiakoni tusane ja kõrk nägu. «Oleks aga imelik!» mõtles ta ja hakkas seda kõike aluseks võttes püstitama oletuste fantastilist hoonet, seda filosoofide, kaardimajakest. Kuid veel kord reaalsusse jõudes hüüdis ta: «Pagan võtaks, ma külman ju siin ära!» Ta ase muutus tõesti järjest talumatumaks. Iga renni-vee osake viis Gringoire'i kehast ühe
annaabi.ee 
