Harjus on süstja kujuga, umbes pool meetrit pikk ja külgedelt lamendunud, keda iseloomustab pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisajal värvub vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Räägitakse veel, et harjusel on eriline aed-liivatee lõhn. Harjus koeb maikuus ja kuna ta on territoriaalne, jagatakse jõgi mitmete isaharjuste vahel kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib olla umbes neli kuni viis meetrit. Seal peaks kindlasti olema kas kivi või mingi puuront varjepaigaks. Kudemisperioodil teeb isaharjus veidraid vabisevaid liigutusi, mis peletab eemale kaasvõistlejad, kuid tõmbab ligi emasisendeid. Kudemine toimub ainult valgel ajal- umbes keskpäevast kuni pärastlõunani. Vastne koorub juba umbes 12 kuni 14 päeva pärast, toitudes algul planktonorganismidest, vahetades selle hiljem putuktoidu vastu. Harjuse püük on keelatud igal pool, sest sobivate elupaikade vähesus on tinginud selle liigi hävimist.
sammaldunud pea või seljaga) on tuntud mitmete rahvaste folklooris. Kalandusealasest kirjandusest võib saada kinnitust, et nn tölpsaba-kalu on tegelikkuses olemas. Teada on juhtumid, kus püüti haruldane sabata haug, kelle keha lõppes selja- ja pärakuuimega, samuti saadi kalapüügil lest, kellel puudus keha tagumine kolmandik Ka on väga suurte haugide ülapool tõesti tumerohelise värvusega, nii et tundub, nagu vees lebaks sammaldunud puuront. Muistendirühm järvede rändamisest vahendab konflikti, milles ühel pool on inimene, teisel pool järv ise või vetevalla asukad, kellele inimese teguviis on vastuvõetamatu. Konflikti põhjustab lapselappide pesemine järves, lapse tagumiku pühkimine kalaga, liiga paljude kalade hoolimatu väljapüük vms. Kalaliiki tavaliselt nimetatud pole; ainult mõnel juhul on mainitud purikat (haugi). Haugi peas olevat risti (või: riste) on kasutatud maagilise vahendina võrkude
keha lõppes selja ja pärakuuimega, samuti saadi kalapüügil lest, kellel puudus keha tagumine kolmandik. Rahvausundis on eeldusi tähenduslikuks saada samuti püsihaavanditega (nn reiaga) kaladel. Ka on väga suurte haugide ülapool tõesti tumerohelise värvusega, nii et tundub, nagu vees lebaks sammaldunud puuront. Muistendirühm järvede rändamisest vahendab konflikti, milles ühel pool on inimene, teisel pool järv ise või vetevalla asukad, kellele inimese teguviis on vastuvõetamatu. Konflikti põhjustab lapselappide pesemine järves, lapse tagumiku pühkimine kalaga, liiga paljude kalade hoolimatu väljapüük vms.
põranda alla. Surnutele haudadesse külili kägarasendis, pandi kaasa nt nuga, käed/käsi pea all. Maeti asulast kõõvits või ehe. Haud oli kaugemale tehtud nagu ase, kus oli kasetohtu, oksi, laip oli okste peal. Pea juures oli puuront. EESTLASTE ETNOGENEES(PÄRITOLU) Kaks teooriat: · Kujunes välja 20 sajandi keskpaigaks · Tekkis 20 sajandi lõpul Selle teooria tõi välja Kalevi Wiik ja selle kinnitas Alo Künnap. 20 saj keskpaik 20 saj lõpp Kolm suuremat rahvastikurännet Üks suur ränne Kamm- ja nöörkeraamika kultuure seostati Kamm- ja nöörkeraamika kultuure ei sisserännanud hõimudega seostatud sisserändamisega
terasid. Siiski polnud põlluharimine peamine, vaid erandlik tegevusala. Sellest perioodist on pärit merevaigust valmistatud ripatsid. Ripatsid kujutasid loomi. Merevaigu kasutamine viitab kaubandusele lõunapoolsete aladega, kust kardetavasti tulid ka nisu ning odra seemned. Kiviesemeid hakati lihvima. Matused paiknesid asulaterritooriumil, tegemist oli maasse kaevatud haudadega, laipmatustega. Laip oli selili, kuid talle oli tehtud okstest ase ning peaalla pandi puuront. Nöörkeraamika algab 3000 eKr. Savinõud tehti lameda põhjaga, nimi nöörkeraamika tuleneb kaunistusviisi järgi (peale vajutati nööriga jälg). Varasemas kirjanduses nimetati seda venekirveste kultuuriks. Asustus kaugeneb veekogudest. Inimesed hakkasid elama üksiktaludes (üksiktalude järgi on maapinnalt raskem arheoloogilisi avastusi teha, seega not much info). Peamiseks elatusalaks sai karjakasvatus ja põlluharimine. Siiski tegeldi edasi ka küttimise, koriluse ja kalandusega
annaabi.ee 
