Laastude valmistamisel on tootlus suurem ja materjali kadu väiksem kui kimmide ja sindlite saagimisel, kuid vajalik on kvaliteetsem puit. Laastude paksus on 4-5 mm, laius 7-12 cm ja pikkus kuni 75 cm. Laastukatus tehakse 2-4 kihiline , vastavalt sellele valitakse ka roovi samm. Kige vastupidavam puuliik on kuusk, kuid see on ka kige okslikum, tehes laastulikamise keerukaks. Pilpaid - katuselaastu eelkäijaid - kisti vanasti käsitsi toore puupaku küljest spetsiaalsel tööpingil liimeistri abil. Seisnud puud leotati enne kiskumist mni nädal vees, et see muutuks sitkemaks. Katusepilpa paksus on keskmiselt 2-3 mm, laius 7-10 cm ja pikkus 45-50 cm. Pilbaskatuse paigaldamisphimte on sama, mis laastukatuse puhul. Kuna pilbast lhestatakse käsitsi, jäävad puu kiud terveks, seetttu on pilbaskatus laastukatusest pikaealisem. Kvaliteetsest st. aeglaselt kasvanud okaspuust lhestatud pilbastest katuse iga on hinnatud 50-80 aastale.
Igale murele järgnes jälle mingi uus mure, milleks oli kivist uhmri valmsitamine, milles terad peeneks tampida. Ta oli kiviraiumises täielik võhik, pealegi puudusid tal selleks tööriistad. Ta kulutas hulk päevi sobiva kivi otsimiseks. See pidi olema küllalt suur, et seda oleks võimalik õõnsaks tahuda ja uhmrina kasutada. Ta ei leidnud taolist kivi ning lõpuks loobus. Ta läks kergema vastupanu teed ja otsustas hoopis puust pakku kasutada, mille ta peagi ka leidis. Ta tahus puupaku ümaraks ning põletas ning uuristas seda tulle ja kirve avil tegi keskelt nõgusaks. Pärast seda tegi ta puust suure ja raske uhmrinuia. Veel tekitas Robinson Crusoele see peavalu, kuidas teha sõel millega jahust kliid ja sõklad kõrvaldada, sest ilma ilma sõelumata polnud hea leiba loota. Ainuke mõte, mis tal pähe tuli oli teha see õhukesest riidest. Niisiis jäi see tal mitmeks kuuks tegemata, sest sellest riidest oli järel paljad kaltsud. Järsku meenus talle talle laevalt
säilitusainete või putukatõrjevahenditega. Kasvatamine puupakkudel Koduaias on võimalik austerservikuid kasvatada ka puupakkude peal. Selleks otstarbeks sobivad kõige rohkem toored millise tahes läbimõõduga lehtpuupakud. Erinevalt kilekottidesse pakitud saepuru või põhu peal kultiveerimisest, ei ole kasv pakkudes liiga kiire ning elutegevusega kaasnev temperatuur ei tõuse seenniidistikku hukutavalt kõrgeks. Puupaku üks ots nakatatakse austerserviku juuretisega. Selliselt ettevalmistatud pakk tuleks põõsa alla või muude varjulisse kohta kahe kolmandiku ulatuses maasse kaevata, mütseeliga ots allapoole. Kuival ajal tuleb pakku kindlasti kasta. Saaki peaks sügisel ja kevadel saama üsna mitu aastat. Enamasti kestab paku kasutusaeg kolm kuni viis aastat. Analoogiliselt seenekasvatusega pakkudel on selleks otstarbeks võimalik kasutada lehtpuude kändusid.
Kurat võib ilmuda tantsijate, joojate, kaardimängijate sekka. Kurat võib ilmuda siis, kui nimetada tema nime, vandumise peale. Mis ajast on kurat eestlastel kõige tavalisem vandesõnda, seda ei teata. Kohad, kus kurat ilmub on saun ja rehi, küttekoldega kohad. Peale päikeseloojangut on saunas ohtlik, kuna sinna võib tulla kurat. Kui laps on väga väike, uuemas traditsioonis ristimata laps, siis ei tohi teda üksi jätta, kuna kurat võib ta ära viia ja panna asemele puupaku või enda lapse. Selline vahetatud laps on välimuselt ebanormaalne: pikad hambad, väikesed käed ja jalad ja suur pea, uriseb. Haigete laste sünni puhul arvatigi, et kurat vahetas lapse ära. Õige lapse tagasisaamiseks on samuti võimalusi. Tuleb ähvardama hakata kuradi last: „viskan su leivalabidaga ahju“. Sellisel juhul võib kurat tagasi enda lapsele järele tulla ning vahel veel käratada: „miks te minu lapsega nii halvad olete, mina teie lapsega käitun küll hästi“.
annaabi.ee 
