saba. (Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 ) Nõmmelõoke Nõmmelõoke on üks väiksemaid ja ilusamaid lõokesi, elab hõredates metsades ja nõmmedel. Ta on välimuselt põldlõokesega väga sarnane. Erinevus seisneb selles, et nõmmelõoke on pisut väiksem, pikkus on 160 mm ja kaal 20-25 g, ja ta saba on märksa lühem. Lisaks on linnul peas vaevumärgatav tutike. Nõmmelõokesel on kummaliselt lõtvade tiivalöökidega iseloomulik lainjas lend ning kevadel esitavad isased on ilusat laulu puuladvast või kõrgelt ringleval laululennul. (Ling, R 1980; Elphick, J. Et al 2006 ) Tuttlõoke Tuttlõokesel on terav püstine tutt ja kõver nokk. Tavaliselt näeb teda põllumaadel ja teepervedes, kust ta oma laiu tiibu ja lühikest saba näidates lendu tõuseb. Tuttlõoke on suurem, kui teised lõokesed. Sulestik on hallikaspruun ülapoolel ookri varjundiga ja tumedate tähnidega; keha alapool on ookervalge pugualal ja eesrinnal mustjaspruunide tähnidega.
Acer platanoides Rahvapäraselt kutsutakse vaherit veel: läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras. Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher. Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranžides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla. Sellisest puust ei saa ükskõiksena mööduda. Peale selle võib sügisel näha lendamas vahvaid vahtra vilju
Koaalad on kaitse all, kuid neile on ohtlikud lõõmavad tulekahjud, mis hävitavad neile sobilikke eukalüpti metsi. Koaala kaalub 8-11 kg ja ta pikkuseks on 60-80 cm. (Parish 2005:23) 1.2.4. Sugukond: Kuskuslased Austraalia metsades elutseb puude otsas hulgaliselt väikseid ööloomi. Kuskuslaste sugukond hõlmab 14 puude otsas elutsevat kukruliste liiki, nende hulgas vööt- ja liugurkus- kust. Kääbus-liugurkuskus on üks Austraalia omapärasemaid loomi. Ühest puuladvast teise liueldes on ta võimeline läbima kuuekümne meetri pikkuse vahemaa. Ta on ainult kuni 20 cm pikkune loomake, kes kaalub vaevalt 100 grammi. Ta toitub nektarist ja õietolmust või putukatest ja nende vastsetest. (Parish 2005:30) Rõngassabakuskus on vaikne ja arg loomake, kes elutseb puude otsas. Aktiivseim on ta õhtuti. Ta ronib osavalt oma nelja jala ning saba abil, mille ta saab ümber oksa mässida. Ta on taimetoitlane.
Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel. 89. Harilik vaher ja harilik pihlakas Harilik vaher (Acer platanoides) Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Suvel annab ta kuumast nõrkenule head varju oma suurte, kuni paarikümne sentimeetri pikkuste lehtedega, aga sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranzides toonides lehtedega, millel mõni laik võib veel isegi roheline olla
annaabi.ee 
