Õpik lk. 52-57 VÄGI-elujõud, karisma, ei samastu füüsilise jõuga. Leidub teatud piirkondades,objektides,elusolendites,inimestes. Kõigil väge erinevalt: meestel rohkem,naistel vähem..täiskasvanutel rohkem,lastel vähem. Väge võib omandada,kaotada,suurendada,vähendada,siirdada ühelt objektilt teisele. HING- inimese isikupära kandja ja oluline elus püsimiseks.. hinges(hingeõhus) leidub väge nt haigele kohale puhumine.surma korral arvati,et hing lahkub kehast, siirdub putukaisse. Usuti haukatagusesse ellu-hauapanused. ANIMISTLIK-kogu elus ja eluta loodust peeti hingestatuks. Kehtis põhimõte: nagu mina muile, nii muud minule. Kui inimene käitus halvasti, siis võis loodus sama teha. OHVERDAMINE- eesmärk oli saavutada looduse,jumalate,haldjate,vaimude heasoovlikus. ohverdati pühade puude juures(hiied,tammed,pärnad,pihlakad) ohvrikivide,ohvriallikate juures. Parim aeg selleks oli pühad,neljapäev,suurte ettevõtmiste eel. Ohvrid olid:
ennast ulgumise ja nutuga raagus metsas. Kuid olgu tähendatud, et hingedeaja kestus ei olnud meie kaugetel esivanematel ühesugune ega nimetus mardus ainus surmahaldja tähendus, teda kutsuti veel marguseks ja marraseks. Nimetus ise on vana iraani laensõna, tähendas algul surnut, kuid arenes meil edasi ka irdhingeks, inimese- ja surmahaldjaks, lõpuks surma nähtavaks või kuuldavaks endeks. Muide, mardusega on ühenduses ka putuka nimetus mardikas (mardlane jne.), sest surnute hingi arvati putukaisse siirduvat. Katoliku usu tulekuga meie maale hakati mardusepäeval pühitsema Tours'i piiskopi Martinuse surmapäeva ja päeva ennast nimetama mardipäevaks. Hiljem luges luteri kirik selle päeva Martin Lutheri sünnipäevaks. Vanade eestlaste kombed ja tõekspidamised peeti paganluseks ja need asendusid pikkamööda Saksamaalt sissetoodud traditsioonidega. Kuid rahvalik tuum ja põhi jäid püsima. Ühtlasi oli muistne mardusepäev, nüüd juba mardipäev, sügisese lõikuspeo jätk,
· Eestlastel, liivlastel ja vadjalastel on hing tähendanud ka inimest- "Kodus ei olnud ühtegi hingelist"; Lõuna-Eestis on tehtud isegi vahet sellel, et "inimesel on hing, tõpral (loomal) on toss". · Surma korral arvati, et: - hing lahkub kehast (suremine = hingusele minek; hinge heitma, tossu välja laskma; suure väega inimese surma korral (N:nõia) tekib suur tuulehoog (hingetuul). - surnu hing siirdub putukaisse (=siirdhing)- N: hingeloomad- ämblikud ja sipelgad või jätkab surnu hing elu uues kodus- hauas, hiies ,kalmistus (Hiis / hiiela = surnute kodu; paralleelnimetusena on kasutatud ka manala ja toonela). · Usuti hauatagusesse ellu; seda tõendavad ka: - matusekombed- hauapanused (toit, rõivad, raha, relvad jne). - kartus surnute hingede ees ja lootus häda korral neilt abi saada tõi
hammastes, süljes, südames. Väge leidus ka osades looduslikes objektides. Näiteks osad kivid (ohvrikivid); puud (hiiepuud); järved ja allikad (pühad järved ja ohvriallikad). Väge leidus ka sõnades, millega eriti osavad olid ümber käima- TARGAD / MANATARGAD / NÕIAD- omandatud teadmisi andsid nad edasi põlvest põlve suguvõsa sees. HING: oli inimese isikupära kandja ja oluline keha elus hoidmiseks. Surma korral arvati, et hing lahkub kehast, surnu hing siirdub putukaisse. Usuti hauatagust elu. seda tõendavad ka:matusekombed- hauapanused (toit, rõivad, raha, relvad jne), kartus surnute hingede ees ja lootus häda korral neilt abi saada tõi kaasa hingede eest hoolitsemise (matusesööming kohaga surnu hingele; setudel haudadel söömine / joomine), hingede aja tähistamine sügisel. 18. Jumalad, haldjad, vaimud suhtumine loodusesse Nad kaitsesid ja hoidsid loodust. Tuntud olid metsaisad ja emad, nurmeemad ja isad. Põllu ja veevaimud jne
annaabi.ee 
