Öeldakse tühiseid sõnu, mida nii tõsiselt ei mõelda. 7. Nurmel ristikheinas häälitses rääk ja kudrutas unine põldrüü tasa, kutsuvalt, meelitavalt... Ristikhein õitses, ning uimastav õielõhn täitis niisama uimastavat suveööd. ; Oi, kui see kuradi tüdruk ometi teaks, milline tundmus see on! Kuis see tulikera veres keerleb, silmad helkima ja käed värisema paneb! Keset kuuma ööd langeb ta musta pilvena inimese peale... ; Ma nopin lillesid ja punun pärga punastest, punastest lilledest ja tõstan siis pärja su juustele, ja siis oled sina kui tõusev, punetav päike, mu armas, mu kallis. Paista, paista mu peale, mu päikene, et minu rinnas lööksid avali punased armastuslilled... ; Kõik mõtted olid segi, ajus kohises vaid kuum tuul. ; Pikad kased karjatee ääres heitsid varje üle rukkivälja. Eemal võis ainult aimata sügavat nõgu, laia vett ja tolmust maanteed... Suvine, pehme, tähevaene taevas kõige kohal... Poiss nägi
ja mäng kordub. Mängu tulemus: Kinnistada laste teadmisi värvidest. Mäng lilledega Vanus: 3 Vaja läheb: Väikesed ja suured lilled. Mängu käik: Õpetaja jagab lilled lastele. Kellele annab väikese lille, on väike lill, aga kellele suure lille, on suur lill. Lapsed jalutavad. Mõne minuti pärast hüüab õpetaja: ,,Väikesed lilled, jookske minu juurde!" Lapsed väikeste lilledega jooksevad õpetaja juurde ja moodustavad ringi. Sama kordub suurte llilledega. ,,Aga nüüd ma punun pärja," ütleb õpetaja. Lapsed moodustavad suure ringi. Võib laulda mõnda tuttavat laulu. Mängu tulemus: Eraldada lilli suuruse järgi. Korjame lilli Vanus: 3-4 Vaja läheb: Suured ja väikesed lillekujutised, mis kasvavad mänguaias, igale lapsele korv, õpetajal suur korv. Mängu käik: Õpetaja vaatleb koos lastega üht suurt ja paljusid väikseid korve. Ta teeb lastele ettepaneku minna lilli korjama. Iga laps saab ühe väikese korvi, õpetaja suure korvi.
ulatuslikum võrreldes põhjapoolsete läänemeresoome keeltega. Rõhulise silbi keskvokaali õ esinemisele lisaks on läänemeresoome lõunarühma keeltes olnud levinud velaarne vokaalharmoonia, mille puhul tagavokaalsete sõnade järgsilpides /e/ ja vadja keeles ka /o/ asemel ilmneb õ. Velaarne harmoonia on veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ ’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’hõbe.’ Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku lihtsustumisega, sest vähemal või rohkemal määral ilmneb vokaalharmooniat kogu eesti murdealal (vt Wiik 1988) ja sellest on piiratult näiteid ka salatsiliivi keelest (Pajusalu 2009a). Lõunaeesti tuumalal ja vadja keeles on
Kriginal, kraginal kuudi, Virinal, vurinal vuudi. Tiira-taara, tuia-taia, Pimesikk tuli meie majja. Kiisud panid jalga sussid, Sussipaelad läksid krussi, Pimesikk nüüd aita sa Paelad lahti sõlmida. Tsuhha-tsuhha sõidab rong. Mitu vagunit tal on? Ära kuula teiste juttu! Ütle ise ! Ütle ruttu! (ütleb ühe arvu 1-10) Murul mängib väike miisu. See on lasteaia kiisu. Võta tass ja kalla piima, Mine talle juua viima. Kevad palju lilli tõi, Nendest pärga teha võib. Sulle punun pärja pähe, Sina ringist välja lähed. Pall veeres üle tee Kelle kirju pall on see? Kaeme iga põõsa alla, Kus me pall võiks peidus olla? Kes meist läheb kõige ees, See peab käima ringi sees. Hiirepoeg on pesast väljas, Otsib toitu, ta on näljas, Aga kiisu kõnnib aias, Kass on hiirte peale maias! Hüppab krapsti, teeb karnapsti, püüab saaki rohu seest. Hiirepoju jookse koju, Karga ära kassi eest! Vinta vänta virrdi, Timpa-tampa tirrdi. Nip nap null, Sina oled kull!
annaabi.ee 
