nagu talupoeg, lehm või kass; teinekord on aga haldjad omakonstrueeritud vaenlased, keda 5 tuleb arvutiklaviatuuril materdada. Eriti mage mulje jääb võrdlusest suurteosega "Rehepapp", mis oli ju eestlasele nina alla torgatud peegel vaadake, millised me oleme! ja sellisena meid kõiki puudutav. "Mees, kes teadis ussisõnu" jättis aga punnitatud, vägisi tehtud mulje. Polnud seal ei huumorit ega satiiri, ladusat jutustust ega kaasahaaravat lugu. Kuigi tuleb tunnistada, et Põhja Konn ja eriti tiibadega vanaisa olid vägevad tegelased. Tiibadega vanaisa teadis, et vaenlastele ülevalt alla kirvega pähevalamine on väga ergonoomiline tegevus. Võimas vanamees, kelle viha ja vägi oli nii suur, et mõnikord sai ainult kuu peale kähistades väge välja lasta, muidu oleks võinud lõhki minna nagu ventiilita aurukatel
märganud, et need on sageli lõpptulemusest elavamad ja huvitavamad. Võimalik, et kehtib paradoks: mida zhanripuhtam on kriitika, seda igavam ta lõppkokkuvõttes on. Kriitika paradigmas on kõik nii neetult etteaimatav, talitsetud ja mõistlik. Kriitika meetod seisneb ju emotsiooni paralüseerimises, ratsionaalsuse üürikeses triumfis. Ent selline mõtteviis, mis eeldab, et maailm on alati äraseletatav, kuhugi mahutatav ja millelegi kuuletuv, ei saagi oma punnitatud lineaarsuses olla rohkemat kui igav ja üheplaaniline. Midagi jääb sealt paratamatult välja. Ka pole kriitikat ilma kellegi eelneva loomingulise aktita üldse olemas. Seetõttu ei muutu kriitika kunagi esimese järgu tähtsusega nähtuseks. Meediaajastul on lugu muidugi keerulisem. Tänane kriitik ammutab mõjujõu eelkõige selle kanali või väljaande võimsusest, kes tema tööjõudu kasutab. Nii on kaasaegne kriitik tihtipeale nagu aatomik - ise väike, aga jõud on suur.
AP: Enda meelest oli raskeim siiski see aasta pressifoto tegemisel saadud emotsioon ja tulemus. Seda oli raske teha ja mõjus üsna tükk aega ruineerivalt. Tegemata seda ka ei saanud jätta, alati tuleb pilt teha, selle avaldamine on juba teine küsimus. Õige pressifotograaf teeb pildi ära igas olukorras, hiljem seedib emotsioone juba omaette,. Halvim foto...hmm...ma arvan, et sinna kategooriasse läheksid need sunnitud teemad: koerasitt, augud, jääpurikad tänavatel. Minu jaoks on see punnitatud uudisotsing, mitte igapäeva elu kajastus. Kirjeldage, milline näeb välja pressifotograafi tööpäev AP: Iga päev on erinev. Sa ei tea ealeski kus sa õhtul lõpetada võid, aga üldiselt jah, on ette teada üritused, mida tuleb jäädvustada ja siis juba sisemisest sundusest tekkivad pildilugude ideed, mille kokkuleppimine võib äärmisel juhul aastakese võtta - aastane moosimistöö tõi mulle lõpuks võimaluse olla Eesti presidendi kõrval päeval, kui ta uuesti taasvaliti
171 Intervjuu Anti Pathique’iga. 172 Intervjuu Ivo Uukkiviga. 37 olid teistsugused ning kahe põlvkonna vahel ei tekkinud sidet, lisaks oli 1990. aastate algus pigem grunge aeg, mil noored käisid ringi laiades t-särkides ja kampsunites ning kuulati juba täiesti teistsugust muusikat.173 Eero Tamm sõnul oli pungiga lõpetamise peapõhjuseks tõsiasi, et kogu tegevus hakkas tunduma punnitatud, tekkisid pered, mõned soovisid eluga edasi minna ja lisab, et tema meelest on punkarid oma eludest ilma jäänud inimesed. 1990. aastate alguseks oli tema mäletamist mööda punk täielikult kadunud.174 Sarnaseid mõtteid väljendab Freddy Grenzmann. Grenzmann sõnab, et pungi varjusurma vajumise põhjuseks olid segased ajad ning vanemate punkarite soov eluga edasi minna, lisades, et teatud hetkel jäi ka talle
annaabi.ee 
