Eesti punk sai alguse 1970. aastate lõpus. Kuigi mõni punkar oli juba enne seda. Inimesed, kes punki juurde sattusid, võtsid selle ideed omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtiva kihi poolt kehtestatud normide ja võimu vastu, siis kandsid punkarid endas mässu riiki valitsevate poliitikute vastu. Punkarite hulgast võis leida tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid. Inimeste puhul, kes siis punkariteks hakkasid, oli tegemist ühe põlvkonnaga. Peamised mässuvaimu kandjad Eesti NSV-s olidki punkarid. Nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, sest sellega kaasnes hulganisti probleeme. Noorte jaoks, kes olid kuidagimoodi sattunud pahuksisse kas siis seadusega või oma vanematega , oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks tundemärgiks, mille järgi võis punkarit ära tunda, oli tema riietus.
nagu näiteks Aleksander Müller (1947), Irwin Art, Mikk Pilv või Richard Nool . Inimesed, kes punki juurde sattusid, võtsid selle ideed omaks ja hakkasid neid järgides ka vastavalt tegutsema. Kuna punk oli ühiskonna juhtiva kihi poolt kehtestatud normide ja võimu vastu, siis kandsid maavalla punkarid endas mässu riiki valitsevate poliitikute vastu. Punkarite hulgast võis leida tõelisi anarhiste ja vabadusvõitlejaid, näiteks Hillar Mardo, hüüdnimega Rumbold. Inimeste puhul, kes siis punkariteks hakkasid, oli tegemist ühe põlvkonnaga. Enamuses olid nad sünniaastatega 1960-1965 aga ka vanemad ja nooremad. Peamised mässuvaimu kandjad Eesti NSV-s olidki punkarid. Kuna nad ei kartnud avaldada oma mõtteid ja tõekspidamisi, kaasnes sellega hulganisti probleeme. Aga noorte jaoks, kes olid kuidagimoodi sattunud pahuksisse kas siis seadusega või oma vanematega , oli just punk väljapääsuks. Punkarid väljendasid ennast mitmesuguste asjade kaudu. Põhiliseks
Intervjuus olnud küsimusele, et millisel kohal on anarhia punkarite seas, vastas praeguse aja punkansamblite lipulaeva Psychoterrori basskitarrist Lauri Leis: ,,Kui anarhia all mõelda protestivaimu igasuguse autoriteedi suhtes, siis aja jooksul saavad noortest vihastest punkaritestki enamasti tavalised korralikud töö- ja pereinimesed, kes suhtuvad mineviku mässu heatahtliku muigega.,, Samuti ütles Ta, et kõik punkarid pole sugugi anarhistid ja samuti ei pea anarhistid end punkariteks.(Lisa 3) Üllar Saaremäe sõnul on aga anarhia asi omaette ja suuresti illusioon. Intervjuus tõi ta teaduslikult välja anarhia tähenduse : ,,Anarhia definitsioon on kõrgema võimu puudumine. 6 Ehk siis riigisüsteemi puudumine. Anarhia juured ulatuvad märgatavalt kaugemasse aega kui punkliikumise omad. Tihti tõmmatakse nende vahele võrdusmärk, aga anarhia on märgatavalt laiapõhjalisem teema
oli just diskomeestele, nende kilekottidele, tossudele ja teksadele vastandumine. Kiwagi nendib diskomeestega seotud konflikte meenutades, et diskomeeste ja punkarite filosoofia oli juba eos täiesti vastupidine: pungi näol oli tegu mässuga kodanlikkuse vastu ning diskomeheks hakkamine oli välistatud, sest see väljendas üheselt tollast mainstreami. Samas lisab ta, et ka punkarid polnud just paipoisid. Paljud endised vangis istunud hakkasid tema sõnul pärast vabanemist punkariteks, lisaks oli rahulike punkarite seas ka agressiivseid, kes Tartus pesitsesid suuremas jaos Pirogovi platsis.119 Intervjueeritavad on ühel meelel, et üldsuse suhtumine punkaritesse oli selgelt negatiivne. Allan Vainola arvab, tehes umbkaudse üldistuse, et 1980. aastatel oli umbes 50% inimesi, kes soovisid, et punkareid lihtsalt ei eksisteeriks. Samas lisab ta, et umbes 30% inimestest (enamasti eestlastest) sai aru, et punkarite põhiidee on NSVLi vastasus, mistõttu nemad
annaabi.ee 
