Ta võib partnerile jutuajamise keskel keerata selja ning hüvasti jätmata lahkuda, tal on tähtsamatki teha see partner pole see, kelle ees tasuks "saba keerutada". Järgnev näide sellest kuidas võiks kommunikatsioon välja näha primitiivse partneriga. A istub pingil ning loeb ajalehte. B, möödudes temast, tunneb soovi istuda ning käntsatab A kõrvale. Hoolimata sellest, kas ta häirib teda või mitte. Kuid tegelikult häiris. A punetades nördimusest püüab kaitsta oma kohta see on märk: poleks paha, kui te end nihutaksite. B takseerides Ad, tuleb järeldusele, et too on "prillipapa", "mukitud" ning pealegi "ei kuulu meie hulka" ning laiutab sihilikult edasi. Füüsiline ülekaal on B poolel. Suhtlus "ülevalt" on realiseerunud. Kuivõrd A näeb kellega tal on tegu, võtab ta vastu otsuse nihutada ennast eemale hea on, et on kohta kuhu taanduda. B on rahuldatud ja uurib viisakusetult naabrit. Talle on
Mitte keegi kreeklastest ei söanda kohe väljakutsele vastata. Piinlik vaikus kestab, kuni vana Nestor hüüab: ,,Häbi, kreeklased! Kas tõesti on võimalik, et mitte keegi ette ei astu? Oleksin ma noor, läheksin ise Hektoriga võitlema!" Nende sõnade peale tõuseb korraga püsti üheksa kreeklaste juhti: Agamemnon, Diomedes, Aias Oileuse poeg, Aias Telamoni poeg, Ideomeneus, Meriones, Odysseus, Eurypylos ja Thoas, ise häbi pärast näost punetades. Kõik nad on valmis mees mehe vastu minema võitleja otsustab liisk. See langeb Telamoni poeg Aiasele, kõige pikemale ja turskemale kreeklastest. Nähes, kuidas too läheneb, raudturvisega kaetud, kandes suurt kilpi ja viskevalmis piiki, ähvardav irve näol, läbib Hektorit kõhklusevärin. Aga ta ei saa enam taganeda, see tooks talle igavese häbi. Niisiis jääb ta lahinguväljale vapralt paigale ja ootab. ,,Hektor!" hüüab Aias temast veidi eemal peatudes
Härra Robert d'Estouteville kortsutas kulmu ja tegi Quasimodole käega nii käskiva, ilmeka ja tähelepanu nõudva liigutuse, et kurt aimama hakkas, milles asi seisab. Prevoo pöördus karmil toonil tema poole: «Mis sa, lurjus, oled teinud, et siia sattusid?» Vaene mees, arvates, et prevoo tema nime küsib, katkestas oma tavalise vaikimise ja vastas kähiseva kurgu-häälega: «Quasimodo.» Vastus sobis nii vähe küsimusega, et metsik naerulagin uuesti algas ja härra Robert vihast punetades kisas: «Kas sa ka minu üle irvitad, sa igavene pätt!» «Jumalaema kiriku kellalööja,» vastas Quasimodo, arvates, et tal tuleb kohtunikule seletada, kes ta on. «Kellalööja!» ütles prevoo, kes hommikul, nagu juba ütlesime, nii pahas tujus üles oli ärganud, et talle polnudki vaja nii veidraid vastuseid, et vihast turtsuma hakata. «Kellalööja! Pariisi tänavanurkadel lasen ma su turjal keppidega kella lüüa! Kas kuulsid, sa lontrus?»
kirjutama. Sel ajal d'Artagnan, kellel polnud midagi paremat teha, põristas aknaruudul mingit marsiviisi, vaatas, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga, kuni nad tänavanurga taha kadusid. Härra de Treville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d'Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi härra de Treville hämmeldusega, kuidas tema kaitsealune vihast punetades järsku eemale hüppas, kabineti ukse poole tormas ja kisendas: 44 «Ah sa vanakurat! Seekord ta mu käest ei pääse!» «Kes nimelt?» küsis härra de Treville. «Tema! Varas!» vastas d'Artagnan. «Ah, sa reetur!» Ja d'Artagnan kadus. «Püstihull!» sosistas härra de Treville. «Kui see mine-majooksmine ei ole ehk ainult osav manööver, kuna ta nägi, et ei õnnestunud mind lõksu meelitada,» lisas ta juurde. IV ATHOSE ÕLG, PORTHOSE MÕÕGARIHM JA ARAMISE TASKURÄTT.
annaabi.ee 
