· Põisadru põldudele vedades tuleb sellest iseloomulikku põisadru lõhna. 10 · Punavetikad kasvavad meredes sügavamal kui pruunvetikad, sest nad ei vaja nii palju valgust. · Punavetikate pigmendid on hoopis teised kui rohe- ja pruunvetikatel. Need pigmendid neelavad lühilainelist valguskiirgust ja kannavad selle üle klorofüllile nii toimub fotosüntees ka nõrgas valguses. 11 · Kõige sagedamini on punavetika tallus põõsakujuline. · See võib olla kuni paari meetri pikkune. 13 · Punavetikad kasvavad peamiselt troopilistes meredes, Läänemeres on neid vähe. · Meil esinevatest punavetikatest on tuntuim agarik. Tänan!
Kloroplastide evolutsioon on pisut keerulisem. Primaarne endosümbioos (eukarüoot neelab tsüanobakteri, kellest kujuneb sümbiont) leidis aset liitvetikate, punavetikate ja rohevetikate (kellest pärinevad kõik maismaataimed) ühisel eellasel. Sekundaarse endosümbioosi (eukarüoot neelab juba kloroplastiga varustatud eukarüoodi) juhtumeid on olnud rohkem. On kahte tüüpi sekundaarsete plastiididega vetikaid ühtede plastiidid on pärit punavetikast ja teiste omad rohevetikast. Punavetika tüüpi plastiidid on järgmistel rühmadel: neelvetikad (Cryptophyta), haptofüüdid (Haptophyta), stramenopiilid (Heterokonta; nt. pruunvetikad, ränivetikad) ja vaguviburvetikad (Dinoflagellata). Rohevetika-tüüpi plastiidid on Chlorarachniophyceae (Rhizaria) ja Euglenida (Excavata) esindajate seas. Üldiselt arvatakse, et kaks viimati mainitud vetikarühma omandasid rohevetika sõltumatult. Küsimus, kas punased plastiidid
? 75 Protistid moodustavad (2) parafüleetilise eukarüootse rühma (3) polüfüleetilise rühma mille osad liigid kuuluvad fülogeneetiliselt tameriiki (vetikad), osad loomariiki (algloomad) 76 Kõigil kaasaegsetel eukarüootidel on ribosoomid 77 Amitokondriaalsetel protistidel on rakud sootuks ilma mitokondriteta 78 Primaarsete plastiididega on muuhulgas rohevetikad ja maismaataimed 79 Punavetikate on tülakoidid plastiidis üksikult, mitte lamellides 80 Fükobilisoomid on punavetika varuainete säilitamise paigad kloroplasti pinnal 81 Primaarsete plastiididega vetikatel on plastiid ümbritsetud kahemembraanilise kattega 82 Plastiidide eellane on olnud vabalt elav sinivetikas 83 Plastiidi genoom on umbes 10% sinivetika genoomis suurusest 84 Nukleomorf on jäänuk eukarüootset päritolu plastiidi eellase tuumast 85 Nukleomorf esineb osadel sekundaarsete plastiididega vetikatel 86 Eugleniidid kuuluvad protistide hulka millel on ketasjate kristadega mitokondrid
Rohevetikatevöönd Pruunvetikate vöönd(sealhulgas ka põisadru vöönd) Punavetikate vöönd Sinivetikate vöönd Kasvab kaljusel rannikul, veepiirist kõrgemal Sinkjasmust Rohevetika vöönd Asub meetri sügavusel Pakub varju ja toitu veeloomadele On üheaastased taimed Pruunvetika vöönd Soome rannikute suurim vetikas Kasvab kuni poole meetri kõrguseks Moodustab madalas vees 0,5-3m sügavusel suuri kooslusi Punavetika vöönd Ulatuvad kõige sügavamale Kohastunud vähese valgusega Punavetikate vahel on rohkesti rannakarpe Levinuimad vees Põhjataimedest on levinuim põisadru. Ta kuulub pruunvetikate klassi. On Eesti suurim vetikas, võib kasvada kuni 75cm pikkuseks. Põisadru kasvab peamiselt rannikualadel. Vetikas on nime saanud põite järgi, mis aitavad tal vees püsti seista. Veekogu põhja ja veeobjektidele kinnitub ta kinnitusketta abil
allapoole substraadini, moodustuvad risoidid, kaevub. Musta, Kaspia ja Araali merd tuleb lugeda regiooni provintsideks. Musta mere 8 soolsus S: 17-18 pr, pinnavee T: 1-29 C. Mustas meres elab130 liiki punavetikaid, 70 liiki pruun-ja rohevetikaid.. See on vaesunud Vahemere floora, sisaldades peamiselt rohkem külma taluvaid liike. Pruunvetikatest on valitsev Cystoseira barbata. Kindlasti tuleb nimetada punavetika Phyllophora nervosa ja koos temaga kaasneva Ph truncata tohutuid varusid, mis hinnati 70.a.-l nn. Zernovi väljal (avastaja nime järgi) 5 milj. tonni. Need olid katastroofiliselt vähenenud juba 90.aastaiks, põhjuseks nii ülepüük (kasutatakse tarretava aine agaroidi tootmiseks) kui mere reostumine. Kaspia mere soolsus on 12-13 promilli, siin kasvab100 liiki merevetikaid ja merihein Zostera noltii. On endeeme. Araali mere soolsus oli 10 promilli kuni 60. aastateni, siis suurenes, kuna
dinoflagellaadid, neelvetikad ehk krüptofüüdid ja haptofüüdid. Vaguviburvetikad ja haptofüüdid on valdavalt riimveelised, teiste rühmade hulgas on ülekaalus mageveeliigid. Kevadel on rannikumeres ülekaalus ränivetikad ja vaguviburvetikad, suvel ja sügisel aga sinivetikad ja nanoplanktilised viburvetikad. Mõnel sügiselgi on ülekaalus ränivetikad. Eesti rannikuvete makrofüütidest on leitud 12 punavetika-, 17 pruunvetika-, 10 mändvetika- ja 27 rohevetikaliiki. Õistaimed saavad toiteaineid nii veest kui ka juurte abil põhjasetetest. Nad kasvavad ainult suure lainetuse eest kaitstud pehmepõhjalistes lahtedes ja rannakäärudes. Rannikumere pehmepõhjalisi kaitstud alasid asustavad peamiselt kare mändvetikas, kamm-penikeel, kaeluspenikeel, niitjas penikeel ning lahtiste pruun- ja punavetikate kooslused. Väga tihti võib madalas rannavees kohata harilikku haneheina ja harilikku heinmuda
annaabi.ee 
