Punanihe Punanihe on spektrijoonte nihe pikemate lainepikkuste suunas kas Doppleri efekti või Einsteini efekti (gravitatsiooniline punanihe) tõttu. Fotomeetriline punanihe on punanihe, mille leidmiseks võrreldakse logaritmilises lainepikkuste skaalas kahe galaktika spektrite keskmisi energiajaotusi ning hinnatakse nende jaotuste omavahelist nihet. Gravitatsiooniline punanihe on efekt, mis seisneb selles, et gravitatsioonivälja olemasolul kiirgavad samad protsessid madalama sageduse ja suurema lainepikkusega (punasemat)kiirgust kui gravitatsioonivälja puudumisel. Gravitatsioonilise punanihke suurusjärk on valgete kääbuste puhul umbes 10-4. Seda efekti on mõõdetud ka Maa gravitatsiooniväljas, kus punanihke suuruseks on 10-9. Et gravitatsiooniline punanihe on võrdeline keha massiga ja pöördvõrdeline tema raadiusega, on efekt tunduvalt suurem mustade aukude läheduses. Gravitatsioonilist punanihet põhjustab tugev gravitatsiooniväli. Eemals...
ahelas. Algas kõik 1977. a., kui Tõravere astronoom Mihkel Jõeveer tuli mõttele kasutada galaktikate ruumjaotuse uurimisel uut kartograafilist võtet - kiildiagrammi. Nii (ingl. wedge diagram) nimetatakse seda praegu. Meie kasutasime esimest pähe tulnud analoogi -"apelsinilõik". Mõte oli selles, et joonistada galaktikad paberile vastavalt polaarkoordinaatidele, kus polaarnurgaks on näiteks käändenurk, raadiuseks aga punanihkest arvutatud kaugus. Et teist nurka (otsetõusu) paberile panna on võimatu, jaotus on ruumiline - tuli joonistada seeria pilte erinevate otsetõusude vahemike tarvis. Ruumis vastab igale sellisele pildile kiilukujuline kiht, millest ka meetodi nimetus. Juba esimesed pildid näitasid, et senised ettekujutused galaktikate jaotusest ei pea paika. Galaktikad ei kogune ruumis mitte parvedesse (ehkki on neidki), vaid kihtidesse ja kettidesse, mille vahele jäävad tühikud
Selle väärtuse juures moodustasid aatomituumad ja elektronid stabiilseid aatomeid (rekombinatsioon). Footonite vastastikune toime neutraalsete aatomitega muutus väikeseks, nii et valgus sai nüüd hakata üha enam takistamatult levima. Universum muutus läbipaistvaks. Edasise paisumise käigus vabanenud taustkiirguse (kosmiline mikrolaine-taustkiirgus) lainepikkus ruumi laienemise tõttu suurenes. Seda on näha selle spektri punanihkest. See taustkiirgus on mõõdetav. Ta vastab absoluutselt musta keha temperatuurile 2,73 K. Suuremastaabiliste struktuuride moodustumise algus Pärast kiirguse vabanemist sattus aine gravitatsiooni tugevama mõju alla. Lähtudes tiheduse kõikumistest, mis võisid tekkida juba inflatsioonilise paisumise ajal kvantfluktuatsioonide tõttu, moodustusid miljoni aasta pärast kosmoses suuremastaabilised struktuurid. Suurema
3600 kelvinile. Selle väärtuse juures moodustasid aatomituumad ja elektronid stabiilseid aatomeid (rekombinatsioon). Footonite vastastikune toime neutraalsete aatomitega muutus väikeseks, nii et valgus sai nüüd hakata üha enam takistamatult levima. Universum muutus läbipaistvaks. Edasise paisumise käigus vabanenud taustkiirguse (kosmiline mikrolaine- taustkiirgus) lainepikkus ruumi laienemise tõttu suurenes. Seda on näha selle spektri punanihkest. See taustkiirgus on mõõdetav. Ta vastab absoluutselt musta keha temperatuurile 2,73 K. 1.11 Suuremastaabiliste struktuuride moodustumise algus Pärast kiirguse vabanemist sattus aine gravitatsiooni tugevama mõju alla. Lähtudes tiheduse kõikumistest, mis võisid tekkida juba inflatsioonilise paisumise ajal kvantfluktuatsioonide tõttu, moodustusid miljoni aasta pärast kosmoses suuremastaabilised struktuurid. Suurema massitihedusega ruumipiirkondades hakkas
Universumi suuremastaabiliseks struktuuriks on korrapäraste tühikute süsteem.See on nagu mesilaskärg.Mõte selles, et joonsitada galaktikad paberile vastavalt polaarkordinaatidele, kus polaarnurgaks on näiteks käändenurk, raadiuseks aga punanihkest arvutatud kaugus.Et teist nurka paberile panna on võimatu jaotus ruumiline tuli joonistada seeria pilte erinevate otsetõusude vahemike tarvis.Ruumis vastab igale sellisele pildile kiilukujuline kiht, millest ka meetodi nimetus. 21-Universumi vanus ja tekkimine. Universumi tekkelugu pole veel lõpuni selge.Enamik teadlasi on veendunud, et universum tekksi hiigelplahvatuse tulemusena.Seda plahvatust nimetatatakse Suureks pauguks.
Aegruumi auk asub enamasti taevaste objektide tsentris. Schwarzschildi raadiust ehk sündmuste horisonti Rs, mida arvutas välja Schwarzschild ise, kasutatakse paljudes üldrelatiivsusteooria võrrandites ja tähtede ehituse mudelites, mida arvutatakse välja klassikalise gravitatsiooniteooria võrranditest. Olgu meil täht massiga M, tema Schwarzschildi raadius Rs ja tähe tegelik raadius R. Järgnevalt uurime tähe tegeliku ja Schwarzschildi raadiuse suhet. Valguse punanihkest saadud valemi järgi on võimalik välja arvutada sageduse muutus f = f f´. Kuid seda eeldusel, et valgus lähtub tähelt massiga M ja raadiusega R lõpmata kaugele. Seda seost kirjeldab järgmine valem: Nii on võimalik välja arvutada valguskiire paindumisnurk ( radiaanides ) : 72 Selle tegelik kuju on üldrelatiivsusteoorias aga = 2Rs / R. Kuid sellest hoolimata on suurusjärk ikkagi umbes Rs / R. Vaatame aga järgmist joonist:
Aegruumi auk asub enamasti taevaste objektide tsentris. Schwarzschildi raadiust ehk sündmuste horisonti Rs, mida arvutas välja Schwarzschild ise, kasutatakse paljudes üldrelatiivsusteooria võrrandites ja tähtede ehituse mudelites, mida arvutatakse välja klassikalise gravitatsiooniteooria võrranditest. Olgu meil täht massiga M, tema Schwarzschildi raadius Rs ja tähe tegelik raadius R. Järgnevalt uurime tähe tegeliku ja Schwarzschildi raadiuse suhet. Valguse punanihkest saadud valemi järgi on võimalik välja arvutada sageduse muutus f = f f´. Kuid seda eeldusel, et valgus lähtub tähelt massiga M ja raadiusega R lõpmata kaugele. Seda seost kirjeldab järgmine valem: Nii on võimalik välja arvutada valguskiire paindumisnurk ( radiaanides ) : Selle tegelik kuju on üldrelatiivsusteoorias aga = 2Rs / R. Kuid sellest hoolimata on suurusjärk ikkagi umbes Rs / R. Vaatame aga järgmist joonist:
Aegruumi auk asub enamasti taevaste objektide tsentris. Schwarzschildi raadiust ehk sündmuste horisonti Rs, mida arvutas välja Schwarzschild ise, kasutatakse paljudes üldrelatiivsusteooria võrrandites ja tähtede ehituse mudelites, mida arvutatakse välja klassikalise gravitatsiooniteooria võrranditest. Olgu meil täht massiga M, tema Schwarzschildi raadius Rs ja tähe tegelik raadius R. Järgnevalt uurime tähe tegeliku ja Schwarzschildi raadiuse suhet. Valguse punanihkest saadud valemi järgi on võimalik välja arvutada sageduse muutus Δf = f – f´. Kuid seda eeldusel, et valgus lähtub tähelt massiga M ja raadiusega R lõpmata kaugele. Seda seost kirjeldab järgmine valem: Nii on võimalik välja arvutada valguskiire paindumisnurk ( radiaanides ) α: Selle tegelik kuju on üldrelatiivsusteoorias aga α = 2Rs / R. Kuid sellest hoolimata on suurusjärk ikkagi umbes Rs / R. Vaatame aga järgmist joonist:
annaabi.ee 
