suurema lainepikkusega (punasemat)kiirgust kui gravitatsioonivälja puudumisel. Gravitatsioonilise punanihke suurusjärk on valgete kääbuste puhul umbes 10-4. Seda efekti on mõõdetud ka Maa gravitatsiooniväljas, kus punanihke suuruseks on 10-9. Et gravitatsiooniline punanihe on võrdeline keha massiga ja pöördvõrdeline tema raadiusega, on efekt tunduvalt suurem mustade aukude läheduses. Gravitatsioonilist punanihet põhjustab tugev gravitatsiooniväli. Eemalseisva vaatleja jaoks tugevas gravitatsiooniväljas aeg aeglustub, aeglustuvad kõik protsessid, kaasaarvatud valgustkiirgavate aatomite võnkumine, mistõttu kiirgunud footonid punanevad. Näiteks musta augu läheduses mõjuvate ülitugevate gravitatsioonijõudude tõttu on sinna sattunud osakestelt kiirgunud valgus tugevalt punanenud. Puna- ja sininihet saab märgata liikudes relativistliku raketiga. Juba võrdlemisi väikeste
Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus, mis toimus erinevate andmete kohaselt 13,7-15 miljardit aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Suur Pauk ei olnud "plahvatus" olemasolevas ruumis, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest. Seetõttu siis ei saa Suurt Pauku ennast seni tuntud füüsikateooriate abil kirjeldada. Suure paugu teooria kinnitusteks saame lugeda galaktikate punanihet, millele annab kinnitust Hubble'i seadus, universumi mikrolainetausta spektrit, tähtede vanuse piiri umbes 13 miljardi aasta juures ja keemiliste elementide ja nende isotoopide levikut kosmoses. Kohe pärast Suurt Pauku oli Universum kuum mateeria ja energia segu. Algas paisumine. Mõne miljardi sekundi jooksul langes temperatuur mitme miljardi kraadi võrra. Pidevad rõhu- ja temperatuurimuutused põhjustasid elementaarosakeste muutusi. Universum muutus ebastabiilseks ning paisus kiiresti
Kokkuvõte Suur Pauk oli hüpoteetiline sündmus, mis toimus erinevate andmete kohaselt 13,7-15 miljardit aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Suur Pauk ei olnud "plahvatus" olemasolevas ruumis, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest. Seetõttu siis ei saa Suurt Pauku ennast seni tuntud füüsikateooriate abil kirjeldada. Suure paugu teooria kinnitusteks saame lugeda galaktikate punanihet, millele annab kinnitust Hubble'i seadus, universumi mikrolainetausta spektrit, tähtede vanuse piiri umbes 13 miljardi aasta juures ja keemiliste elementide ja nende isotoopide levikut kosmoses. Kohe pärast Suurt Pauku oli Universum kuum mateeria ja energia segu. Algas paisumine. Mõne miljardi sekundi jooksul langes temperatuur mitme miljardi kraadi võrra. Pidevad rõhu- ja temperatuurimuutused põhjustasid elementaarosakeste muutusi. Universum
staatiline, mistõttu ta lisas üldrelatiivsusteooria väljavõrranditesse kosmoloogilise konstandi, mis tagas vastava lahendi. Hiljem nimetas ta seda sammu oma elu suurimaks rumaluseks. · 1916 Karl Schwarzschild leidis väljavõrrandite esimese täpse lahendi. See kirjeldab kerasümmeetrilist mittepöörlevat massi. · 1918 saksa astronoom Carl Wilhelm Wirtz täheldas teatud udude (udukogude) spektrite punanihet. Ta ei teadnud, et tegu on galaktikatega. · 1922 Alexander Friedmann arvutas ilma kosmoloogilise konstandita Einsteini väljavõrrandite lahendid ning avastas, et need vastavad kosmosele, mis kas paisub igavesti alates alguspunktist, kollabeerub lõpp-punktiks või omab nii algus- kui ka lõpp- punkti. · 1923 Edwin Hubble tõestas, et Andromeeda udukogu on kaugel väljaspool Linnuteed.
staatiline, mistõttu ta lisas üldrelatiivsusteooria väljavõrranditesse kosmoloogilise konstandi, mis tagas vastava lahendi. Hiljem nimetas ta seda sammu oma elu suurimaks rumaluseks. · 1916 Karl Schwarzschild leidis väljavõrrandite esimese täpse lahendi. See kirjeldab kerasümmeetrilist mittepöörlevat massi. · 1918 saksa astronoom Carl Wilhelm Wirtz täheldas teatud udude (udukogude) spektrite punanihet. Ta ei teadnud, et tegu on galaktikatega. · 1922 Alexander Friedmann arvutas ilma kosmoloogilise konstandita Einsteini väljavõrrandite lahendid ning avastas, et need vastavad kosmosele, mis kas paisub igavesti alates alguspunktist, kollabeerub lõpp-punktiks või omab nii algus- kui ka lõpp-punkti. · 1923 Edwin Hubble tõestas, et Andromeeda udukogul on kaugel väljaspool Linnuteed.
Niisugust pilti näeb kauge vaatleja ka musta augu enda moodustumisel, kui täheaine langeb gravitatsioonijõu mõjul tähe raskuskeskme poole. Vaatlejale näib, et tähe pind läheneb Schwarzschildi sfäärini lõpmatult kaua ja Schwarzschildi raadiuse kaugusel see pind justkui tardub. Sellepärast nimetataksegi musti auke mõnikord ,,külmunud tähtedeks" Tugevast gravitatsiooniväljast tingitud aja aeglustumine pole ainus põhjus, mis tekitab valguse punanihet. Punanihe tekib ka Doppleri efekti tõttu, sest kokkutõmbuva tähe pind eemaldub vaatlejast. Eemalduvast valgusallikast kiirguv valgus paistab teatavasti samuti tegelikult punasemana. Seega, Doppleri efekt ja aja aeglustumine tugevas gravitatsiooniväljas põhjustavad koos seda, et Schwarzschildi sfäärini kahanedes paistab täht järjest tumedam ja punasem, kuni ta muutub nähtamatuks. Tähe heledus läheneb nullile ja teda ei näe enam ühegi teleskoobiga
(vesiniku) ära kiiremini ning seega on nende eluiga lühem. Teiseks ei stabiliseeru nad nii lihtsalt kui Päikese massiga tähed ehk nendest ei pruugi saada lõpuks kääbuseid. Arvatakse, et Päikesest viis või rohkem kordi massiivsemad tähed ei stabiliseerugi, vaid plahvatavad. Plahvatuse käigus võivad puruneda tähe väliskihid, halvimal juhul puruneb täht täielikult. Universumi evolutsioon 1929 märkas ameerika astronoom Hubble tähtede spektrites nn punanihet, st spektrijoonte nihkumist spektri punase otsa poole. Seda 9 põhjendatakse Doppleri efektiga, mille 19. sajandil avastas ta hääle kohta (akustikas) ning mis osutus tõeseks ka optikas. Sellest saab aga järeldada ainult ühte, et tähed eemalduvad meist, ja mida kaugemal, seda kiiremini, Seega Universum paisub.
See nähtus põhjustab lööklaine tekkimise. Lööklaine tekkib liikuva laineallika taga koonilise lainefrondi pinnal. Koonust nimetatakse Machi koonuseks ja koonuse nurka saab arvutada valemiga Suurust nimetatakse Machi arvuks. Machi arv näitab, mitu korda on laineallika liikumiskiirus suurem laine levimiskiirusest antud keskkonnas. Näiteks märtsis 2004 aastal teatas NASA edukast katsest, kus minilennuk X-43A saavutas kiiruseks 7 Machi. Valguse punanihet kasutatakse universumi paisumise uurimisel. 6. Soojus. Temperatuur on üks seitsmest SI põhiühikust. Igal kehal on temperatuuriks kutsutav omadus. Kui kehad on soojuslikus tasakaalus, siis nende temperatuurid on võrdsed. Seda seadust nimetatakse termodünaamika nullseaduseks. Temperatuurist sõltuvad omadused on elektrijuhtivus, joonpaisuvus, gaasi rõhk suletud ruumis jne. Tempteratuuri ühik on kelvin. 0 K = -273,16o C
kiiremini ning seega on nende eluiga lühem. Teiseks ei stabiliseeru nad nii lihtsalt kui Päikese massiga tähed ehk nendest ei pruugi saada lõpuks kääbuseid. Arvatakse, et Päikesest viis või rohkem kordi massiivsemad tähed ei stabiliseerugi, vaid plahvatavad. Plahvatuse käigus võivad puruneda tähe väliskihid, halvimal juhul puruneb täht täielikult. Universumi evolutsioon 1929 märkas ameerika astronoom Hubble tähtede spektrites nn punanihet, st spektrijoonte nihkumist spektri punase otsa poole. Seda põhjendatakse Doppleri efektiga, mille 19. sajandil avastas ta hääle kohta (akustikas) ning mis osutus tõeseks ka optikas. Sellest saab aga järeldada ainult ühte, et tähed eemalduvad meist, ja mida kaugemal, seda kiiremini, Seega Universum paisub. Suur pauk Gamovi 1946 kosmoloogias kasutuselevõetud mõiste, mis tähistab paisuva universumi algoleku ja lähteprotsesside ning ülivarajase ja ülikiire arengu kujutelma.
staatiline, mistõttu ta lisas üldrelatiivsusteooria väljavõrranditesse kosmoloogilise konstandi, mis tagas vastava lahendi. Hiljem nimetas ta seda sammu oma elu suurimaks rumaluseks. 1916 – Karl Schwarzschild leidis väljavõrrandite esimese täpse lahendi. See kirjeldab kerasümmeetrilist mittepöörlevat massi. 1918 – saksa astronoom Carl Wilhelm Wirtz täheldas teatud udude (udukogude) spektrite punanihet. Ta ei teadnud, et tegu on galaktikatega. 1922 – Alexander Friedmann arvutas ilma kosmoloogilise konstandita Einsteini väljavõrrandite lahendid ning avastas, et need vastavad kosmosele, mis kas paisub igavesti alates alguspunktist, kollabeerub lõpp-punktiks või omab nii algus- kui ka lõpp- punkti. 1923 – Edwin Hubble tõestas, et Andromeeda udukogu on kaugel väljaspool Linnuteed.
annaabi.ee 
