madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler. 23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast. 26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt.
Sakslased kihutasid madruste salga laiali, põgenesid ja jõudsid Tallinnasse. 23. veebruaril Keila raudteejaama jõudis punakaardi armee. Andrei Põllu juhtimisel, usaldati talle Eesti I polgustaabi laiali saata. Nähti lähenevaid jalgrattureid, enne kui nad said aru, mis toimub siis jalgratturid läksid kraavi ja hakkasid tulistama. Punakaartlased jooksid tagasi rongile ning jõudsid tervelt Tallinnasse, kuid enamus jäi tulistama sakslasi. Keila all suri 40 punakaartlast, sakslastel suri 3 meest ja 2 langenud. Punakaardi rühmitus aeti laiali. Tallinnas algas evakuatsioon. Sakslasi ei takistanud mitte midagi, teekond oli vaba. Sakslased jõudsid Pääskülla. Baltisakslased tahtsid, et kohe nad sissetungiksid Tallinnasse, eestlased ütlesid, et tasub oodata nii nad tegidki. Ilmusid Saksa lennukid, mis pommitasid Tallinna sõjalaevu. Laevade peal olid väljaõpetamata kodanikud, keda sunniti kütma laevu ja teenima. Saksa väed marssisid Valga linna 23
madrusest komissari Navtšenja (Навчьен) juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega, kes võitsid ja langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler. 23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõunapool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast. 26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks. 28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt.
21. veebr, kui Saksa väed jõudsid Haapsallu, kirjutas Esimese Eesti polgu ülem polkovnik Põder alla kokkuleppele, mille järgi nad lubasid jääda erapooletuks, vastutasuks jäeti polgule relvad kätte. Eesti rahvusväeosad olid säilitanud küll osalise võitlusvõime, aga poliitilistel põhjustel otsustati mitte sõdida. Enamlaste käsutuses ainsaks relvastatud jõuks veebr 1918 oli jäänud Punakaart - üle Eesti u 5000 punakaartlast. Enamik punakaartlasi olid üle Eesti laialipaisatud. Samuti puudus neil keskne juhtimine. Punakaartlased olid enamasti relvastatud ainult vintpüsside või revolvritega. Neil puudus sõjaline ettevalmistus. Otsustasid mitte osutada sakslastele vastupanu. Eesti enamlased olid tõsiusklikud kommunistid, olid veendnud, et saksa töölised ei luba oma valitsusel saata ennast sõdime kommunistliku riiga,
annaabi.ee 
