Kui sobiv kanditaat leitud, mindi kosjaviinadega tüdruku juurde. Kui kosjad vastu võeti, siis peigmees tagasi vöötatud pudeli. Ennem pulmi pidi tütarlaps mõne päeva uues kodus töötama, et ennast tõestada. Ettevalmistused pulmadeks Pulmi peeti tavaliselt 2-3 päeva, jõukamates peredes ka kuni nädal. Kui rahaline olukord ei olnud hea, tulid appi sugulased, sõbrad, naabrid. Talurahva pulmalaud oli üsna kesine. Pulmakoti sisuks oli leib, hiljem spetsiaalne pulmaleib ja ka nisuleib. Lisaks neile leidus seal ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Pulmategelased Pruut ja peigmees olid ainult ametlikud peategelased. Peakohustused olid isamehel ja kaasanaisel oma abistajatega. Abiellujate vanematel oli kõrvaline roll. Isamees oli kogu pulma jooksul nii juhi kui ka liidri rollis. Pruudi suguvõsa esindas kaasanaine, kes oli võimekuselt isamehega enamvähem võrdne Pulmatseremoonia
Peale meisterdati spiraalne mõhn, mis lõppes keset leiba oleva nupuga. 30. Leib pulmakombestikus Juba enne pulmi oldi varmad tulevase noorpaari tulevikku ennustama. Mõrsjapaari tulevikku ennustati selle järgi, mida kõrgemale leivatainas kerkis, seda kestvam pidi tulema kooselu. Kerkinud tainast vormis pruut leivapätsid. Kui leivad ahjust välja võeti, uuriti pragusid leibades. Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba (peenikest leiba). Hiljem hakati kasutama rukkipüüli pulmaleiva tegemiseks. Pulmaleivad küpsetati tihti tavalistest leibadest erineva kujuga. Leiva suurus olenes pulma mineva pere suurusest.
Sel päeval söödi "mihklioinast". Lamba verest moodustati käkke. Lambalihast keedeti suppi odrajahuklimpide või kapsastega. Ka mihklipäeval tehti lõkketuld. Mihklitulelistel oli kaasas kaalikaid ja kartuleid, mida küpsetati tulel. Vanaks mardipäeva raoks on olnud seapeaga keedetud kaalikad ja kartulid. Pool seapead tuli anda mardisantidele. Hiljem tapeti mardipäevaks hani, kana või muu loom. Pulmade puhu tehti nn. pulmaleib, mis oli ümmarguse kujuga, kuid paikkonniti erines valmisviisi poolest. Pulmas söödi rohkest suitsusinki, küpsetatud ja keedetud liha, sülti, tanguvorsti, lihasuppi klimpidega, kala, kartuleid, kapsaid, kohupiima jm. Magustoiduks on üldiselt tehtud õllesuppi. Suure rahvahulga toitmine nõudis palju toiduained, kuna pulmi peeti mitte vähem kui kolm päeva. Seepärast oli üldiseks tavaks, et iga pulmaline tõi kaas nn. pulmakoti, mis sisaldas leiba,
· Kadri-, mardi-, mihklipäevaks tehti käkke PAISTEKAKUD, HAPENDAMATA LEIVAD, KOOGID: · Leiva eelkäija · Taigna kergitamiseks kasutati pärmi ja hapupiima · Kakke ei tohtinud noaga lõigata, neid pidi murdma · Karaskid- odrajahust kakud (piima-, supi-, petikaraskid) · Saialeid · Paistekakkude järel on tulnud pannkoogid PULMATOIDUD: · Külalised võtsid ise toitu kaasa (või, kartul, kala, kohupiima) · Pulmakott · Põhitoiduks oli leib · Pulmaleib · Vana pulmatoit- klimbisupp · Saaremaal- pulmaline tõi kaasa ühe leiva, saia ja lamba · Kesk-Eestis seapea · Tähtis oli õlu · Kes pulmaõlut ei toonud, pidi raha maksma JAHUJOOGID: · Rokk, jüvä, iivä, ivä · Piimaga tehtud joogid suvel · Rokk- hea hapukas jook palaval suvepäeval · Vahel pandi jookide hulka ka leiba, et paremini hapnema läheks · Kui rokk käärima hakkas, siis see võis isegi purju teha · Suvel tekti 3 korda nädalas, talvel 1 kord.
Kui nüüd leivad ahjust välja võeti, siis uuriti hoolega pragusid leibades. Kui neid oli küpsemisel palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmatraditsioonis oli leib tähtsal kohal. Nii seisis päts leiba kogu pulma aja söögilaual. Seda ei puutunud mitte keegi. Nii loodeti kindlustada noorpaarile küllus ning vältida leivapuudust edasises kooselus. Leib oli pulmades ka traditsiooniliseks viljaõnne tagavaks kingiks (Tedre, 1985). Pulmaajaks tehti pulmaleib, mis paikkonniti valmistamisviisi poolest erines. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust karaskit, kakku ja odraleiba. 19. sajandi keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba, nn peenikest leiba. Hiljem hakati seda tegema veskis jahvatatud rukkipüülist (Kalits, 1988). Pulmaleivad küpsetati tihti ka tavalistest leibadest erineva kujuga. Vigala pulmaleivad olevat olnud
kaera. Kui sellest puudus kätte tuleb, aitab hädast välja perenaise osavus. Vanasti sõtkuti taigna sisse jahule lisaks aganaid, kliisid, kartuleid, kaalikaid, õunu, marju... Taignast küpsetati koldes ja reheahjus pätse, kakke ja karaskeid. Neid oli mitut sorti: rukkileib, nisuleib, odraleib, kaeraleib, õunaleib, kuremarjaleib, kartulileib, kaalikaleib, teraleib, püülileib, peenleib, kirikuleib, jõululeib, pulmaleib, odrakakk, kaerakakk, näärikakk, varrukakk, karask, sepik, sai... Enne sööma asumist sooviti kodus ja külas: "Jätku leivale!" Sellele vastati: "Jätku tarvis!" Õpilase töölehe vastused: 1. Tulidkar kartulid uõdna õunad naagad aganad jamdra marjad dilik kliid aakadlik kaalikad 2
annaabi.ee 
