1. Millised bakterid 3kuuluvad arhede hulka? Arhed ehk ürgbakterid on bakterid, mis elavad äärmuslikes keskkonnatingimustes ja erinevad kõigist teistest bakteritest. 2. Mille poolest erineb prokarüootide (bakterite) nukleoid eukarüootide tuumast? Elektronmikroskoopilised vaatlused on näidanud, et erinevalt eukarüootide rakkudest ei ole bakterirakul tuumamembraani. Piirkonda bakterirakus, kus paikneb DNA, nimetatakse NUKLEOIDIKS. Kui eukarüootide rakus on palju pulgakujulisi kromosoome, siis bakterirakus on ainult üks rõngakujuline kromosoom. 3. Mida nimetatakse plasmiidideks ja mis on nende ülesanne? Enamikul bakteritel on kromosoomile lisaks veel täiendavaid väikesmaid DNA rõngasmolekule- PLASMIIDE. Plasmiidid replitseeruvad bakterikromosoomist sõltumatult ja reeglina on neid rakus mitu koopiat. Neil paiknevad geenid, mis ei ole tavaolukorras bakterile hädavajalikud, kuid teatud tingimustes osutuvad talle kasulikuks
Virulentsusfaktorid Jäävad ellu makrofaagides, epiteelirakkudes, maksarakkudes ja endoteelirakkudes. * spetsiifilised pinnaproteiinid – võimaldavad adhesiooni tsütolüsiini listeriolüsiin – LLO – kahjustavad fagotsüteerivaid rakke, beeta- hemolüüs, võimendavad pääsemist fagotsüteerivatest vesiikulitest * fosfolipaas – toksiin, kahjustab fagotsüteerivaid rakke 4. Mükobakterite üldiseloomustus Mycobacterium, perekond happekindlaid (happekindel rakusein) gram+ pulgakujulisi baktereid, aeroobsed, liikumatud. Puudub kapsel ja ei moodusta spoore. Rakuseinas on lipiidid, mis sisaldavad mükoolhapet. Patogeensed liigid kasvavad aeglaselt mitmeid nädalaid, saprofüüdid kasvavad juba mõne päevaga. Lipiidide tõttu on nad hüdrofoobsed ja vastupidavad keskkonnas. Mükobakterite seas on väga palju erinevaid liike – keskkonna saprofüüte, opportunistlike kuni obligatoorseid patogeene. Kuigi nad on gram+
emeetiline sündroom koos iivelduse ja oksendamisega, ning aeglase kuluga kõhulahtisuse sündroom. Teised Bacillus liigid, eriti B. cereus, vähem ka B. subtilis ja B. licheniformis, on perioodiliselt seostatud bakterieemia/septitseemia, endokardiidi, meningiidi ja haavade, kõrvade, silmade, respiratoor-, urinaar- ning seedetrakti infektsioonidega (Turnbull, 1996). 2.2 Bacillus anthracis B. anthracis bakteril on omadus moodustada pikki pulgakujulisi ahelaid. Kultuurina on see mitteliikuv ja mittehemolüütiline. Kolooniad on kareda ja ebaühtlase pinnaga. Bakteril on polüpeptiidne kapsel ainsa antigeeni tüübiga, millel on antifagotsütaarsed omadused. Bacillus anthracis’e endospoorid on ekstreemselt tugevad ja võivad säilida keskkonnas kümneid aastaid. Bakter toodab ka tõhusat eksotoksiini kompleksi, mis sisaldab kahte ensüümi - ödeemi faktorit (edema factor – EF) ja letaalset faktorit (lethal factor – LF)
Periplasmaatiline ruum ehk periplasm- asub peptidoglükaani ja tsütoplasmamembraani vahel. See on täidetud geelitaolise ainega ja võib võtta enda alla 30% raku mahust. 9. Bakterite morfoloogia (sh mikro-, strepto-, ja stafülokokid) Bakterid jaotatakse kuju järgi kolme põhivormi: kerakujulised ehk kokid, pulga- ehk silindrikujulised, spiraalsed ehk kruvikujulised mikroorganismid Looduses esineb kõige rohkem pulgakujulisi, vähem kerakujulisi ja kõige vähem spiraalseid mikroorganisme. Kokid (coccus, cocci) on kerakujulised bakterid läbimõõduga 1...2 m. Nad paljunevad pooldumise teel. Pärast pooldumist võivad nad üksteisest eralduda või jääda ka seotuks. Mikrokokid -- pärast pooldumist üksteisest eralduvad ja üksikutena paiknevad kokid. Kui kokid moodustavad pärast pooldumist pikema ahela (ehk keti), nimetatakse neid streptokokkideks
annaabi.ee 
