Immuunsüsteemis on miljoneid erisuguse antigeenispetsiifikaga lümfotsüüte, millest ainult väheseid aktiveeritakse paljunema ja seega suuri kloone moodustama. Kloon on ühe raku paljunemisel tekkinud rakupopulatsioon. B lümfotsüüdid- nimetus tuleb Bursa of Fabricius järgi, on lindudel. B-lümfotsüüte: 50% põrnas, 25% lümfisõlmes 15% veres. B-rakud võivad valmida luuüdis ja Peyeri naastudes. Esinevad luuüdis, lümfisõlmedes, põrna valges pulbis, tonsillides, gastrointestinaaltrakti lümfaatilises koes. Moodustavad lümfifolliikuleid, mille aktivatsioonil arenevad folliikuli keskel heledamalt värvuvad idutsentrid blastrakud, millest üks osa moodustab mälurakud ja teine osa transformeerub immuunglobuliine sünteesivateks plasmarakkudeks. B-lümfotsüüdi pinnal on IgM pinnaantigeen, mis määrab pinnaretseptori. Sellele lisaks ekspresseeruvad pinnal veel CD19, CD20 ja CD21 molekulid.
Neist ainult AG- spetsiifilistele lümfotsüüdidele on omane: mitmekesisus, spetsiifilisus, mälu, oma/võõras eristamine. · Põrn on suurim lümfoidorgan, mille funktsiooniks on elimineerida veres leiduvaid antigeene. Sinna saabunud veri denereeritakse läbi lümfoidkoe võrgustiku. Põrnas toimub vereringesse sattunud patogeenide kahjustamine ja vanade-kahjustunud vererakkude fagotsütoos. Põrn jaguneb punaseks ja valgeks pulbiks. Punases pulbis toimub kahjustatud vererakkude fagotsütoos makrofaagide poolt. Valge moodustavad lümfoidkoe kogumikud, koosnevad peamiselt B ja T lümfotsüütidest. Valges pulbis toimuvad spetsiifilised immuunreaktsioonid, lümfotsüütide aktiveerumine, proliferatsioon, diferentsioon ning antikehade süntees. · Lümfisõlmed paiknevad lümfisoonte ühinemiskohtades. Lümfotsüüdid satuvad sinna verega ja lahkuvad sealt koos lümfiga
Punane pulp – koosneb enamuses parenhüümist, mis sisaldab venoosseid siinuseid Valge pulp – tsentraalarterioolidega seostuv lümfoidkude, mis koosneb lümfisõlmekestest ja periarteriolaarsetest lümfoidtuppedest Venoossiinuste vahele jääb pulp kitsaste väätidena – põrnaväädid Põrna punane pulp koosneb peamiselt erütrotsüütidest, trombotsüütidest, T- ja B-lümfotsüütidest ja makrofaagidest Tsoon punases pulbis, mis vahetult ümbritseb valget pulpi, erineb ülejäänust – selles osas ei ole siinuseid, siin on hulgaliselt erütrotsüüte ja leukotsüüte Arvatakse, et 10% verest läbib selle perilümfoidse parenhüümi ja selles alas toimub vere rikastamine antikehadega ENDOKRIINSÜSTEEMI ÜLDISELOOMUSTUS Koordineerivad ja reguleerivad koos närvisüsteemiga organismi talitlust, sünteesivad ja sekreteerivad hormoone
Varaseimad lümfotsüütide prekursorrakud ekspresseerivad pinnal IL-7 retseptorit, mis on hädavajalik T- rakkude kasvuks ja ellujäämiseks inimesel ja hiirel, B-rakkude säilimiseks hiirel. Lümfotsüütide arengut ja organiseerumist perifeerses lümfoidkoes kontrollivad tuumori nekroosi faktori perekonna molekulid. B- ja T-rakkudel on erisugused retseptorite komplektid, mis reageerivad kemokiinidele, mille sekretsioon T- ja B-tsoonis (vt. näiteks põrna ehitust – valges pulbis on selgelt eristatavad alad B- ja T-rakkude jaoks) on erinev. Lisaks sõltub lümfisõlmede areng TNF-perekonna molekulide ekspressioonist. B- ja T-rakkude täpne lokalisatsioon (homing) perifeerses lümfoidkoes sõltub strooma- ja luuüdist pärit rakkude toodetud kemokiinidest. Vastselt perifeeriasse emigreerunud lümfotsüüdid peavad läbima perifeerse tolerantsuse mehhanismid, elimineerimaks (inaktiveerimaks)
annaabi.ee 
