lakibensiini/tärpentini ja puidutõrva, saadakse mittekleepuva pinnaga tõrvavärv, mis sobib ka treppide, välisuste jms tõrvamiseks. Sellist segu on võimalik toonida mitmete looduslike värvimuldadega Söestamine Söestamine on eelajalooline võte: palkidelt põletati maltspuit maha ja jäi alles söekihiga kaetud vastupidav lülipuit. Niimoodi töödeldi maasse süvistatavaid vaiasid. Söestamist koos tõrvamisega katsetasid moodsa puitehitise juures "Hiili" kohviku ehitusel Helsingi arhitektuuritudengid. Värvimine Värvimine kaitseb puidu pinda patineerumise ja kulumise eest. Värvkate täidab eelkõige esteetilist funktsiooni, samas tõkestab puidu pinnakihi erosiooni ja halliks muutumist, aeglustab vihmavee imendumist ning pidurdab hallituse ja sinetusseente kasvu. Värve liigitatakse mitmel viisil: sideaine või kasutatava lahusti, pigmenteerituse ja kilemoodustamise järgi.
värvi, värv on dispeergeeritud neis, näiteks vesi lateksvärvis. Lisandid ehk abiained kasutatakse värvi omaduste parandamiseks, kõvenemise kiirendajana, säilivuse prandamiseks jne. Õlivärvid Sideaineks on kivinev õli: linaseemneõli või paksendatud maalriõli nn oksool. Kõvastub oksüdeerumisprotsessi tulemusena.Oksüdeerumine on aeglane, seetõttu ka värvi kõvastumine on aeglane protsess. Vananeb. Kasutatakse vanade puitehitise värvmiseks, akende ja uste puitosade värvimiseks parim vahend Värvide liigid Värvimullad ja värvid nende baasil Sideaine on tärklis. Lahustaja ja vedeldaja vesi. Pigmendi ooker umbra, terra titaanoksiid,tsinkvalge. Sisaldab rauasulfaati, mis suurendab värvi pehestumisvastast toimet.See lisand annab neule värvidele hallika tooni. Sideainet vähe 5-10%, mmistõttu selline värv võimaldab hoonel hingata. Ainult puupindadele.
on ürikulistest andmetest vähe abi. Teame, et 1323. aastal kirik või vähemalt kogudus eksisteeris, küll ei selgu, mil määral oli tegemist meile teada oleva kirikuga. Olulist teavet on lisanud ehitusarheoloogilised uuringud. Ehkki siin on seni palju lünki, annavad need vähemalt mõningase ettekujutuse kiriku ehituslikust kujunemisest. Ühtlasi osutus, et kiriku ehitusajalugu on märksa pikem, kui nähtava müüristiku põhjal võiks oletada. Nii leiti siit pikliku ida-lääne-suunalise puitehitise fragmente, mille lääneküljel paiknesid matused. Ehitis pärineb 12. sajandi teisest poolest või hiljemalt 13. sajandi algusest. Väga nappide säilmete põhjal on raske öelda midagi rajatise üldkuju kohta. Siiski on tõenäone, et tegemist on kirikuga. Sel juhul on aga see esimene ja praegu ainus kindel märk kristlikust kirikuhoonest Eestis enne 13. sajandi vallutust ja suurt kristianiseerimist. Kivikinku püstitamist on alustatud kooriosast
valgus), mis on ühesugused suurtel aladel ning mõjutavad ühtemoodi seal kasvavaid puid. Nii langevad ühe puuliigi puudel kasvu kõikumised samas ajavahemikus kokku. Seda seaduspära arvestades ning kõrvutades puu aastaringide kasvu kõverat vastava ajajärgu meteoroloogilise skaalaga, on võimalik kindlaks määrata, mitu aastat varem või hiljem on vastav puu teiste suhtes maha raiutud. Selle kindlakstegemiseks saetakse avastatud puitehitise, sillutise vms küljest õhuke ketas, tehakse kindlaks puu kasvuringide iseloom ja hulk ning olemasolevate näidiste alusel määratakse kogu muistise suhteline vanus. Absoluutne dateering saadakse juhul, kui üks või mitu näidist õnnestub täpselt dateerida. See õnnestub juhul, kui on säilinud ka koorealuse kambiumikihi all olev viimane aastaring. Meetodi kasutamiseks on vajalik dendrokronoloogilise skaala loomine põhimõttel tänapäevast minevikku.
annaabi.ee 
