seda rahvast, kelle hulgast ta ise põlvnes, vaid tundis sellele kogu südamest kaasa. Köler toimetas tsaarile talupoegade palvekirju, oli tegev Aleksandrikooli komitees, aitas oma sõbral Jakobsonil käima panna ajalehte "Sakala", oli Kirjameeste Seltsi aupresident jne. Oma tegevuse eest kutsus rahvas teda austavalt "isa Köleriks" ning kui ta 1899. a. suri, siis kujunesid tema matused Suure-Jaani kalmistul tuhande osavõtjaga rongkäiguks koos kahe laulukoori ja kolme puhkpilliorkestriga. Peterburis elades maalis Köler põhiliselt vene tähtsate inimeste portreid. Eestit külastades jäädvustas ta lõuendile ka eesti intelligentsi (H. Treffneri, Fr. R. Kreutzwaldi). Eesti kunsti kullafondi kuuluvad tema isa ja ema portreed, mis on esimesed realistlikud talupoja portreed eesti kunstis. Kuna isa silmad olid poolpimedad, siis maalis ta mõlemad vanemad langetatud laugudega. Köler on maalinud ka palju maastikke, enamasti Itaaliast ja Krimmist. Kuna tal oli hea värvimeel,
suurema hoo sisse köster Julius Preisbergi asumisel koorijuhi kohale. Ta asutas veel meeskoori ja viis selle lühikese ajaga kõrgele tasemele. Uuesti kutsutakse ellu ka segakoor. Koorid esinesid 1880.a. III üldlaulupeol Tallinnas. Neljandalt laulupeolt Tartus 1891. a. tuli Jüri meeskoor tagasi võistulaulmise võitjapärjaga. 18. 20- juunini 1894.a. Tartus toimunud V üldlaulupeost võttis Jüri lauluselts osa mees- ja segakoori ning puhkpilliorkestriga. Osaleti ka võistulaulmisel, kuid eelmisel laulupeol saavutatud tulemuseni ei jõutud. Vaid puhkpilli orkester sai kiita. VI üldlaulupidu toimus 8. 10. Juunini 1896.a. Tallinnas Riesenkampfi platsil (praeguse bussijaama lähedal). Jüri muusikaseltsist oli kohal nais-, sega- ning pasunakoor. Esimesed kaks: nais- ja segakoori etteaste leidis ajakirjanduses äramärkimist. Jüri puhkpilliorkester tuli aga tagasi esikohaga. Ajalehtede toon
.. 2 Laulupeo ajalugu Esimene ülemaine üldlaulu pidu peeti 1896 aastal Tartus. Idee sai alguse "Vanemuise" seltsist eesotsas Johann Voldemar Jannseniga . Esimesest üldlaulu peost võttis osa 46 meeskoori ja 5 puhkpilliorkestrit. Seitsme esimese laulupeo ajal mil eesti kuulus Venemaa kooseisu tuli selleks taotleda luba mille saamine oli keeruline ja aeganõudev . Alates neljandast laulupeost aastal 1891 liitusid meeskoori ja puhkpilliorkestriga veel segakoorid ja alates kuuendast peaost aastal 1896 peeti üldlaulupidusid Tallinnas mitte Tartus. 1928 aastal , mil pärast Vabadussõda hakkas laulupidusid korraldama Eesti Lauljate Liit, hakkasid laulupeod toimuma Kadriorus. Naiskoorid lisandusid aastal 1933. Laste koorid lisati aastal 1947 ja poistekoorid aastal 1940 .1969. aastal tähistati juubelilaulupeoga üldlaulupidude 100. aastapäeva. Pärast eesti taasiseseisvumist on laulupidudes palju uusi asju
4.91. Aleksander Pajusson Sünnikoht: Harala Eluiga: 18971978 ehk 81 aastat Amet: koolmeister Olemus: patriootlik; kannatlik viitsija; vaevanägija; Lugu: Oma igapäevase koolitöö kõrvalt kogus ta üle kümne tuhande lehekülje rahvaluulet, mis oli tema kingitus Eesti Vabariigile, kui see ükskord tagasi tulnuks. Perekond: kasutütar Surmapõhjus: loomulik surm 4.92. Johannes Iva Sünnikoht: Harala Amet: orkestri dirigent Olemus: esineja; kunstnik; tegija; Lugu: Ta tegeles Harala puhkpilliorkestriga, mis oli enne tema tulekut hingitsenud juba kaheksakümmend kaks aastat. Tema oli see, kes sellele elu sisse puhus. Ta käis oma orkestriga kõigil ülevaatustel ja laulupidudel. Neist kirjutati väga hästi ja kutsuti tagasi. Naine oli ahne, tema tahtis varandust koguda, maja ehitada, autot ja ilusaid riideid, aga Johannese palk oli väike. Naine oli neljakümne neljane, kui ta mehe ja laste juurest ära läks. Johannes varises enne Leedusse sõitu orkestriproovil kokku.
vabastas neegri, kes oli niigi juba vaba. Ta ütles, et oli algusest peale kavatsenud parvega jõge mööda alla sõita, kui Jim oleks vabastatud; jõesuudmeni oleks meil siis võinud veel palju seiklusi olla; ja siis alles oleks ta Jimile öelnud, et ta oli vaba, ja oleks ta aurikuga uhkesti koju viinud ja talle kaotatud aja eest tasu maksnud; ja oleks enne koju kirjutanud ja oleks käskinud kõiki ümberkaudseid neegreid kokku tulla ja Jimi tõrvikute saatel ja puhkpilliorkestriga läbi linna viia. Siis oleks Jim kangelane olnud ja meie ka. Aga ma arvasin, et asi oli niigi hea küllalt. Saime Jimi kohe kettidest vabaks; kui tädi Polly ja onu Siias ja tädi Sally kuulsid, mis heaks abiliseks Jim oli tohtrile olnud ja aidanud Tomi põetada, siis tehti sellest suur number. Jim sai tasu ja võis süüa, mis ta tahtis, tal oli mugav olemine ja tööd mitte mingisugust. Lasksime ta üles haigetuppa tulla, siis oli rääkimist laialt. Ja Tom andis Jimile nelikümmend
annaabi.ee 
