Neis teeb häält toru sisse jääv õhusammas, mille mängija paneb pilli puhudes võnkuma. Pikad pillitorud, nagu näiteks metsasarvel, keeratakse mitmesse ilusasse rõngasse. Kõikidel puhkpillidel on toru otsast laienev (välja arvatud flöödil). See laienev toruosa on puhkpilli resonaator. Siin ei saa puhkpilli hääl niivõrd kõlajõudu juurde, vaid toimub kõlavärvi ja -varjundi viimistlemine. Kõlajõu resonaatoriks on terve puhkpillitoru ise. Selleks et puhkpillil mõnda meeldivat viisi mängida, on vaja muuta pillitorus võnkuva õhusamba pikkust. Et saada kõrgemaid toone, peab pillimees õhusammast pillitorus lühendama, madalatetoonide saamiseks tuleb aga õhusammast pikendada. Peale õhusamba pikendamise-lühendamise saab puhkpillil mängida erinevaid toone veel kahe võtte abil pillimees võib muuta huultepilu huulikus või siis pilli erisuguse tugevusega puhuda. Seda võtet nimetakse ülepuhumiseks. Õhusamba
Alustuseks rääkis keelpillidemängija kitarrilaadsest pillist mis kandis nime viola da gamba. Ta rääkis, et paljud tänapäeva bandid on võtnud oma viisid barokiajast ning meile võrdluseks mängis ta ühe Abba loo ning ühe barokiaegse loo, mis olid väga sarnased. Imbi tutvustas muusika saatel meile ka tantsusid, mis pärinesid tollest ajast. Neid tantse oli erinevaid kuid nad olid üsna lihtsad ning kergesti õpitavad. Siis esitati klavessiinil ja puhkpillil zink üks tantsulugu. Räägiti ka klavessiini pärimusest, see pärineb Itaaliast ning enamus klaveri sarnaseid pille on välja arenenud just klavessiinist. Klavessiinil ei ole sees haamrid vaid konksud, mis tõmbavad keeli ning sellepärast on tal ka nii erinev kõla. Tõnu näitas ka pilli nimega fiidel, sellel on neli keelt ning seda võib mängida nii nagu viiulit või nagu tsellot. Ka barokiaegsest Inglismaalt esitati üks pala. Seejärel hakkas Liina rääkima barokiaegsest moest
ilusasse rõngasse. Lühemad pillitorud, nagu näiteks trompetil, keeratakse ühte piklikku tiiru. Sedasi on pillimehel juba hoopis mugavam oma pikka pillitoru käsitseda Kõikidel puhkpillidel on toru (välja arvatud flöödil) otsast laienev. See laienev toruosa on puhkpilli resonaator. Siin ei saa puhkpilli hääl niivõrd kõlajõudu juurde, vaid toimub kõlavärvi ja -varjundi viimistlemine. Kõlajõu resonaatoriks on terve puhkpillitoru ise. Selleks et puhkpillil mõnda meeldivat viisi mängida, on vaja muuta pillitorus võnkuva õhusamba pikkust. Niisamuti nagu muutumatu pikkusega pillikeel, nii annab ka muutumatu pikkusega õhusammas ainult ühe tooni. Ja ühetoonilist jorisemist läheb pikapeale kindlasti igavaks kuulata. Et saada kõrgemaid toone, peab pillimees õhusammast pillitorus lühendama, madalate toonide saamiseks tuleb aga õhusammast pikendada. Peale õhusamba pikendamise-lühendamise saab puhkpillil mängida
jahipidamistavadega. Sageli iidsel ajal inimesed ühendasid kivi või mudapalli nööriga ning tulemust kasutati metsloomade jahiks. Mõned pallid olid seest tühjad, mis võimaldasid visates teha palju helisid. Mõndadel inimestel pakkus heli mõnu ja õppisid, kuidas visata pall õhku. Järk-järgult "meteoorkivist" sai muusikainstrument, mida me teame kui "Xun". Arheoloogid on avastanud laeva-flöötidel, nagu xun, ühist Xia dünastias. Puhkpillil oli kolme sõrme augud ja sel saab mängida do, mi, so, la ning fasismi. Kuju vahend ja mitmeid sõrme augud xun nagu me teame seda täna standardiseeriti ajal Shang dünastia. Enamikul selle ajastu xunidel oli viie sõrme augud ja toodeti heli palju parem kvaliteediga. Nad olid võimelised tootma kõiki toone ja pooltoone ühes oktaavis. Zhou dünastias oli see tavaline vahend ja mängiti imperialistlikus kohtus. Xuni disaini erinevus sõltub sellest, kas seda mängitakse naudinguks või
Käsitsi kirjutatud koraalikogud on säilinud 17. sajandist Rahvakasutuses on kirikukoraalides tekkinud huvitavad versioonid. Vaimulike rahvaviiside süstemaatiline kogumine algas 1890. Kogud sisaldasid koraali teisendusi, vaimulike laulude ilmalikke versioone ning iseseisvalt sündinud meloodiaid. Soome rahvapillid Karjapasun- valmistati kasetohust ja lepakoorest, sageli ka loomasarvest Karjapasunat kasutati signaalvahendina Karjase vile- sellel puhkpillil võis juba mängida laulu ja tantsuviise Kantele- kõige olulisem soome rahvapill. Algselt oli 5 keelne, valmistatud enamasti kasepuust. Keeled olid punutud jõhvidest, tänapäeval vask- ja teraskeeled. Keelte arv kasvas järk järgult. Algselt oli näppepill, hiljem hakati kasutama nn katmisstiili. (akordid) Viiul (viulu)- uuem rahvapill, mida on mainitud juba 17 saj kohturaamatutes. Alles 19 saj alguses oli laialdaselt levinud (Ida-Soomes). Eriti populaarne oli pulmapillimeeste seas.
fagotil väga madalad noodid ning olen päris kindel, et enam madalamalt fagotti mängida ei saa. Kõrvalteema oli väga kiire ning fagotil oli väga palju noote ja samuti väga keerulised käigud ja pilk jäi kohe mängija peale, et näha, kuidas ta nii kiiresti mängib. Siis tuli tagasi jälle aeglane teema ja lugu lõppes siiski sama kiiresti nagu kõrvalteema olnud oli. Arvan, et selle tõttu see lugu jäigi kõige enam meelde ning avaldas muljet, sest ma ei oleks uskunud, et ka puhkpillil saab nii kiiresti mängida. Kontserdi lõpetasid klassikatähed ühiselt ning mängisid väga tuntud heliteose "Ungari tants" nr. 5, mille autoriks on Johannes Brahms. Kõigepealt alustasid klaver ja fagott ning siis ühines nendega ka vioola. Loos on väga palju dünaamikamuutusi - alguses kiire, siis väga aeglane ja läheb järjest vaiksemaks - siis tehakse kuulajale väike ehmatus ning lugu on jälle kiire ning vali
annaabi.ee 
