näha oli ainuke lootus ja tahe kuidagi ellu jääda. Ta oli kaotanud Siberis kõik. Oma mehe ja tütre. Kodumaalne naasmine oli ainuke asi, mis võis talle veel rõõmu pakkuda. Filmi nimi "Risttuules" aga tuleneb sellest, kuidas Heldur kirjutas kirjas, et ühel päeval nad kohtuvad taas. Erna tuleks kerge ja värske, vaba tuulena läänest ja tema tuleb ida tuulest ja nad kohtuvad risttuules õunapuu juures. See oli koht,kus puhkesin lahinal nutma, väga kurb filmi lõpp. Kuna film ise läks mulle väga hinge ja mul on veel suurem austus nende Eestlaste üle, kes pidid selliseid asju läbi elama, siis tekitab minus väga suure tänutunde, et ma ei ole pidanud sellist asja läbi elama. Paneb ka mõtlema, et ma peaks olema siin oma elus iga asja üle tänulik ja õnnelik, sest inimesed, kes selliseid asju Siberis läbi elasid suutsid olla sama moodi õnnelikud, kuigi tingimuse olid hoopis teised.
Ei mäletanud ma seda, ei teadnud. Aga tema väitis nii ja mina tundsin ennast halvasti. Olin üdini kurb ja nördinud, et miks ta seda varem ka ei rääkinud. Tuli mulle külla sauna Eevi, koos oma lapsega. Rääkisime ja ma uurisin lapse kohta. Kohtusin taas Villuga järve ääres. Enam polnud jutt see nagu oli eelmine kord, kui rääkisime punetusest ja ilmaelust. Nüüd rääkisime tõsiselt tema Kõrbojale tulekust. Ta puikles vastu ja me vaidlesime kaua. Ma isegi puhkesin nutma. Ta väitis et temast poleks sinna peremeest ja et minule ka meest vaja ja et tema, sant, sellega hakkama ei saaks. Ma veensin teda ja palusin, aga tema oli nii külm ning ütles mulle ikkagi ei. Ning õhtul kui koju olin läinud ei leidnud ma kusagilt Mousit. Otsisime koos Mikuga, aga ei kusagil. Arvasimegi juba, et kutsa oli kuhugi ära vajunud ja sel hetkel me tema ka leidsime. Siis oli t juba külm ja kange, vana koer nagu ta seda oli. Aga truu. Ma
Ta vaatas ja imetles mind, ma olin kaunis, kättesaamatu, ebamaine, kuuvalgel näisin ma haldjana, aga ta ei pidanud vastu, ruttas mulle järele, haaras kinni mu lehvivatest juustest, mu öösärgi volangidest, tõmbas mind end vastu, see oli Tema ja ma surusin oma põse tema põse vastu, ei se polnudki Tema palg, vaid männi krobeline koor või kasetüve sile, ma silitasin seda ja tundsin järsku nii suurtigatsust Tema järele, nii suurt kurbust, et Teda pole, et puhkesin nutma(Berg 2004:152). Minu meeles, tüdruk on juba arust segane. Normaalne inimene ei tegi seda ilmaski, kuid see armastus oli tüdrukul nii sügav ajus, et ta kaotas mõistust. Peale selle, ta ise märkas seda, et iheldas meest isegi tema ligiolekus. Igatses mehe järele millel nad olid koos, alati oli vajadus hingesoojuse tunda või nähtamatult näpiotsadega puudutada. Käsitledes nende armastust lähedam, saan aru, et see on haigus
Madu sööstis minu poole sellepärast, et töömees koperdas ja oleks peaaegu kukkunud. "Kas te olete hull väga!!! Ta oleks võind ju mu tappa! Ise te käskisite äkilisi liigutusi mitte teha! Aga vaadake, mis te ise teete. See madu sööstis minu poole teie liigutuste pärast!" karjusin talle väga vihasena näkku. Järsku hakkas mees hingeldama ja toetus puule kiskudes enda kaelaauku paljamaks ja vabamaks, aga järsku jäi ta kangeks ja kukkus pikali maha. Mina puhkesin nutma. "Ta on surnud!" ütles üks mees selle teise mehe pulssi katsudes. "Kes te olete? Kas te olite ka selles lennukis, mis alla kukkus?" küsis üks töömeestest. "Jah, olen küll ja üks teine naine oli ka minuga. Ta on vist praegu indiaani külas. Sealt ma just tulengi. Ma põgenesin sealt. Seal oli väga kohutav!..." rääkisin väga kurvalt. Ma jutustasin kõigest, mis juhtus, isegi oma mõrvariandest. "Mõnes mõttes teil vedas
annaabi.ee 
