küsimust viimasel kahe sajandil vaheldunud sõja ja rahu vahel. Vaherahu päeval aastal 1920 süütati sealne igavene tuli. See põleb mälestuseks surnutele, kes ei ole kunagi I ja II maailma sõjas intentifitseeritud. Algselt otsustati aastal 1919 matta tundmatu sõduri säilmed Panthéon´i, kuid avaliku kampaania tulemusel otsustati ta matta Triumfikaare alla. Kirst pandi kaare kabeli esimesele korrusele 10. novembril 1920. aastal ja plaadi oma viimasele puhkepaigale sai 28. jaanuaril 1921. Plaadi peal on kirjas : "Siin peitub Prantsuse sõdur, kes suri isamaa eest 1914-1918". 1961. aastal avaldasid austust USA president John F. Kennedy ja esimene leedi Jacqueline Kennedy Tundmatu sõduri haual, koos Prantsusmaa president Charles de Gaulle´ga. Pärast 1963 president Kennedy mõrva, palus proua Kennedy meenutades igavese tule juures käimist Triumfikaare all, et igavene tuli paigutataks ka tema abikaasa haua kõrvale. President Charles de Gaulle läks
raamatust leidsin valu, armastust, kavalust, sõda ja palju muud. Kõik oli põnevasti kirjutatud ja ei saanud üldsegi kurta, et oleks liiga palju mingit kindlat teemat. Väga põhjalikult oli kõike kirjeldatud. Siiski ei oldud sellega üle paisutatud vaid seda oli piisavalt. Mulle väga meeldis kuidas kõik Sinuhe teod viisid millegi suuremani. Näiteks kui ta viis oma vanemad härjanahas sinna vaarao juurde viimsele puhkepaigale ja leidis sealt mardika tõi see talle terve ülejäänud raamatu head õnne ja koguaeg oli see kuidagi juttu põimunud. Sasmuti selle sama mardika juures meeldis mulle see, et see oli kui õnne talisman ja ma tean, et tänapäevalgi paljud inimesed arvavad, oksul muutunud ja mis on praegustel inimestel edasi arenenud ja mis mitte.
laipu maeti ainult kitsastele kultiveeritud maaribadele Niiluse läänekaldal ja deltas (aga varem, peamiselt vaesed inimesed, maeti kõrbesse, kus liiv kuivatas nende kehad). Kui jälgida varaste egiptuse haudade arengut, siis täheldame, et need tehti aja jooksul üha sügavamad, et öösiti ringihulkuvatele saakalitele mitte pakkuda saagivõimalust. Maetu põlved puudutasid lõuga ja käed olid näo ees. Pea oli pööratud lääne poole. Sellel, et surnud alati läänesuunas viimsele puhkepaigale sängitati, oli oma põhjus, sest läänes, kus päike kadus igal õhtul lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda
läänekaldal ja deltas (aga varem, peamiselt vaesed inimesed, maeti kõrbesse, kus liiv kuivatas nende kehad). Kui jälgida varaste egiptuse haudade arengut, siis täheldame, et need tehti aja jooksul üha sügavamad, et öösiti ringihulkuvatele saakalitele mitte pakkuda saagivõimalust. Maetu põlved puudutasid lõuga ja käed olid näo ees. Pea oli pööratud lääne poole. Sellel, et surnud alati läänesuunas viimsele puhkepaigale sängitati, oli oma põhjus, sest läänes, kus päike kadus igal õhtul lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud
annaabi.ee 
