Alliksaare luules moodustavad mosaiikseid elumustreid sõnakillud, mida hoiavad koos vabad assotsiatsioonid, vastandamine, kõlaefektid, võrdlused, metafoorid, epiteedid, luule graafiline joonis jne. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. "Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-)...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme kalmistul Tartus. Loomingust Tolle ajastu meeleolu leiab kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus ja poliitiline ning vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukogude võimu poolt. 1960. aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus. Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt,
/ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see lingvistiline külm duss." Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. "Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-) ...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme kalmistul Tartus. 4. Artur Alliksaare teosed (teose ilmumisaastaga): "Nimetu saar" - 1966 (näidend) "Olematus võiks ju ka 1968 olemata olla" "Luule" 1976 "Päikesepillaja" 1997
surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme kalmistul Tartus. Looming: "Nimetu saar" (näidend, 1966) "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011)
sellest nõudest kinni pidada. Põhjuseks oli see, et matmisega kirikuaeda kaasnesid suured lisakulutused, mis aga vaesemale elanikkonnale üle jõu käisid. Samuti mängis suurt rolli vanadest traditsioonidest kinni pidamine mattes oma ligimesi vanadesse kalmetesse mis asusid külale ka palju lähemal. Paljudes kohtades kus oli liikumine mitmetel asjaoludel raskendatud, maeti surnuid ajutiselt, ning teeolude paranemisel toimus juba lõplik matmine lõplikul puhkepaigal surnuaias. Eelmise sajandi algusest hakkasid kalmistud tekkima paljudesse linnadesse ning asulatesse mis olid hakanud tekkima ja laienema seoses tööstuse kiire arenguga. Usulise tausta poolest jagunesid need surnuaiad põhiliselt kahte peamisesse gruppi luteri usulisse ja õigeusulisse . Teise Maailmasõja lõppedes kalmistute rajamine arenevate linnade ja tööstusasulate juurde küll jätkus, kuid siis ei pööratud usulisele taustale enam nii suurt tähelepanu.
annaabi.ee 
