,, Jah, ma mõistan ." Pigem ütleme seda vaid lohutuseks, sest tegelikult pole võimalik mõelda kellegi teise mõtteid ja tunda, mida ta võis läbi elada ning muuta tema mure suurust. Seega sageli oleme me sunnitud ütlema ,, Ma ei mõista sind" või vähemalt mõtleme nii. Kuid kes on need inimesed, keda me ei mõista? Või õigem oleks küsida, kelle käitumisest ja mõtlemisest me aru ei saa? Üldiselt ei mõisteta pugejaid, vaikseid, seltskonna hinge sorti ja kahepalgelisi inimesi. Pugejad on need, kes ei näita välja missugused nad tegelikult on ja missugune on nende arvamus. Kuigi nad toovad inimeste ellu palju päikest, kuna nad on nende meele järgi, kuid pikapeale tüütab see ära. Vaiksed on need, kes hoiavad omaette ja ei suhtle eriti kellegagi või siis vähestega. Osad inimesed üritavad nendega hästi läbi saada, et uurida, miks nad sellised on. Vaikseid inimesi on raske muuta, kuid mitte võimatu
olla. Hea oli lugeda vahelduseks ka mõnda üdini optimistlikku ja helge lõpuga raamatut, jättes arvestamata selle sotsialistliku tagapõhja. Tegelikke tagamaid tundes ning kriitilise pilguga lugedes on aga ka võimalik sellest raamatust saada tõeline pilt tollasest olukorrast, mõista selle paratamatust ning keerulisust ning tunnetada tegelikku hirmu. Oli neid, kes tõsiselt kartsid; neid, kes tõesti uskusid uude ellu; neid, kes olid skeptilised ning alati leidub ka lihtsalt pugejaid. Ilmselt oli ka Leberecht ise üks nendest, kellele lihtsalt ei jäänud muud võimalust, olles Kirjanike Liidu täieõiguslik liige. Ka Veiko Märka leiab oma artiklis, et midagi rahvuslikumat on stiililiselt SRi teoselt mõttetu nõuda. Tegevus toimub niigi Eestis ja ka tegelaste nimed on eestipärased. Samuti pole Leberecht oma teoses Eestit ja eestlasi otseselt maha teinud. Ühtlasi leiab ta, et ka
näidendeid. Paljud komöödiad on tihedalt seotud oma aja poliitiliste ja ühiskondlike sündmustega. Aristophanese 44 teadaolevast komöödiast on meieni säilinud 11, millest paljud on pealkirjastatud selle järgi, mida kujutas koor ,,Ratsanikud", ,,Herilased", ,,Pilved", ,,Linnud", ,,Konnad". Naeruvääristas korrumpeerunud riigiametnikke, pugejaid ja kelme, kes kasutasid poliitilist tegevust isikliku kasu saamiseks. Pooldas rahu, vihkas sõjaga kaasnevat viletsust ja surma. Piitsutas amoraalseid riigimehi, kes sõja pealt kasu teenisid. Tema komöödiad olid frivoolsed, päevakajalised ja mitmetähenduslikud. Oli väärikas ja põhimõttekindel mees, konservatiivse mõtteviisiga.
õppima moodsat psühholoogiat. Püha Isa vastanud väga varmalt: ,,Ära õpi seda, mis sulle ebamugavust põhjustab!" Ma kardan, et selline asi on tüüpiline." (JUNG 2007: 262) Jung väljendab korduvalt oma nördimust kristliku maailmavaatega inimeste soovimatuse üle neile ebamugavust põhjustavaid küsimusi läbi mõelda. Ta peab seda ,,moraalseks arguseks" ning sõitleb ,,püha lihtsameelsuse" maski taha pugejaid. Jung ise läheb küllaltki radikaalset teed, mis samas on tema psühholoogilist teooriat vaadates loogiline valik. Ta näeb nimelt inimest ,,katuseorganisatsioonina", millesse on koondunud paljud väiksemad ,,allüksused" ehk osaisiksused, mida ta nimetab ,,kompleksideks". Sama skeemi rakendab ta ka Jumala puhul. Arutledes Kolmainu olemuse üle, lisab ta Isale, Pojale ja Pühale Vaimule veel Saatana. Seeläbi saab taoline ,,nelisus" tema arvates täiuslikuks. Taolise
annaabi.ee 
