põhimõtteliselt sama mis antiikaja sambad, kuid nendel puuduvad antiikajale iseloomulikud baasid ja kapiteelid. Arkaadid kohal avanesid aga kesklöövi poole empoorid. Empooride asemel, kui sein oli väga paks, võis müüris olla kitsas käik, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Sellisel kitsal käigul on kujunenud oma nimetus nimelt trifoorium. Esineb juhtumeid ka kus läbikäik puudub, vaid seinal on ridamisi ümarkaarseid nisse nn. petikuid, sellistel juhtumitel on tegemist pseudotrifooriumiga. Seega kõige tavalisem nähtus oli see, et basiilikalise ülesehitusega hoone võis seestpoolt olla koguni kolme korruseline. Kuid sagedased on ka juhud kus empoorid või trifoorium kirikul üldse puudub. Kõige raskem osa oli keskajal ehitiste katmine vastupidava laega. Keskaja alguses võib tihti kohata ehitisi, kus katus kogunisti puudub. Kirikud olid sageli võlvimata ja tihti võidi piirduda vaid lameda puulaega. Aeg möödus ja suurte katsetuste käigus, lihvides läbi aja oma oskusi,
Põhimõttelist erinevust samba ja piilari vahel pole. Sambaks tavatsetakse nim. ainult selliseid tugesid, nagu need esinesid antiikarhitektuuris (baasi ja kapiteeliga). Arkaadide kohal avanesid kesklöövi poole empoorid. Empooride asemel võis paksu müüri sees olla kitsas käik, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Seda käiku nim. trifooriumiks. Kui müüris käik puudus ja kesklöövi seinal oli ainult rida ümarkaarseid nisse, nn. petikuid, siis oli tegemist pseudotrifooriumiga. Seega võis basilikaalseülesehitusega kiriku kesklööv olla olla seestpoolt kolmekorruseline - kõigepealt arkaadid, siis empoorid või (pseudo)trifoorium ja lõpuks valgmik ümarkaareliste akendega. Sageli võisid aga empoorid võ´i trifoorium puududa. Ehitustehniliselt kõige raskemaks ülesandeks tol ajal oli ehitiste katmine vastupidava laega. Esialgu olid kirikud sageli võlvimata ja piirduti lameda puulaega või jäetigi lagi hoopis ehitamata
ümarkaar. Kaari kandsid enam mitte sambad, vaid piilarid, mis võisid olla ümmargused, neljatahulised jne. Erilist vahet neil ei ole, aga sambal on baas ja kapiteel. Arkaadide kohal avanesid kesklöövi poole empoorid.Empooride asemel võis paksu müüri sees olla kitsas käik, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Seda käiku nim trifooriumiks. Kui müüris käik puudus ja kesklöövi seinal oli ainult rida ümarkaarseid nisse nn petikuid, siis kui tegemist pseudotrifooriumiga. Seega võis basiilikal olla arkaadid, empoorid või trifoorium ja valgmiks, sageli võisid empoorid või trifoorium puududa. Kõige raskemaks ülesandeks oli sel ajal ehitiste katmine vastupidava laega. Esialgu olid kirikud sageli võlvimata ja puulaega või jäeti lagi ehitamata. Oskuste kasvades püüti aga asuda võlvimisele. Lihtsamaks võlvitüübiks oli tundud silindervõlv. See oli raske ja võimaldas katta ainult kitsaid ruume. Laiemaid lööve sai katta ristvõlvidega
Ümarkaar ongi üks silmapaistvamaid romaani stiili tunnuseid. Kaari kandsid piilarid (mis võisid olla ümmargused, neljatahulised jne). põhimõttelistelt sambal ja piilaril vahet ei ole. Arkaadide kohal avanesid kesklöövi poole empoorid. Empooride asemel võis paksu müüri sees, mis avanes samuti arkaadina kesklöövi. Seda käiku nim trifooriumiks. Kui müüri sees käik puudus ja kesklöövi seinal oli ainult üks rida ümarkaarseid nisse, nn petikuid, siis oli tegemist pseudotrifooriumiga. Seega võis basilikaalse ülesehitusega kiriku kesklööv olla seestpoolt kolmekorruseline. Ehitustehniliselt kõige raskemaks ülesandeks sel ajal oli ehitisse katmine vastupidava laega. Esialgu olid kirikud sageli võlvimata ja piirduti lameda puulaega või jäeti lagi hoopis ehitamata. Oskuste ja võimaluste kasvades püüti aga asuda võlvimisele. Lihtsaimaks võlvitüübiks oli juba ammu tuntud silindervõlv. See oli aga raske ja võimaldas katta ainult kitsaid ruume
annaabi.ee 
