Neeldumisspektri määramiseks sobivad sellised spektrofotomeetrid, mis võimaldavad valitud spektriosas lainepikkust sujuvalt muuta. Karotenoidide neeldumisspekter mõõdetakse lainepikkuste vahemikus 350650 nm, kasutades võrdluslahusena puhast heptaani. Kuna neeldumisspekter mõõdetakse nähtava valguse lainepikkustel, siis on vaja töötada kvartsküvettidega. Spektrofotomeetri ekraanile joonistub uuritava lahuse neeldumisspekter, millel kursori nihutamisega naitasin ära ja märgitasin protokollivihikusse need lainepikkused, kus paiknevad iseloomulikud neeldumismaksimumid (max) ja maksimumidele vastavad absorptsiooni (A) e optilise tiheduse (D) täpsed väärtused. Seejärel trükkisin neeldumisspekter välja ja jätkasin spektri analüüsimist. Töötulemus Spektri analüüsimisel märkasin neeldumismaksimumi asukohti (lainepikkusi). Sain 2 neeldumismaksimumi ja 1 platood: 1). 505,5 nm optilise tihedusel 0,2341 A, 2). 472,5 nm, 0,4257A, 3), 451,5 nm, 0,3939 A. Ning
Kordan eksraktsiooni, kuni sademe kohal olev ekstrakt muutub värvusetuks. 12. Viin kõik ekstraktid kogun loomulikult mõõtsilindrisse 13. Määran kindlaks ekstrakti kogumahu: 25 ml NEELDUMISSPEKTRI VÕTMINE JA SPEKTRI ANALÜÜS: 14. Täidan ühe klaasküveti heptaaniga. 15. Valin ekraanilt spektrofotomeetria 16. Nullin mõõdud (base correction) 17. Spektrofotomeetri ekraanile joonistub uuritava lahuse neeldumisspekter, millel kursori nihutamisega näitan ära ja märgin protokollivihikusse need lainepikkused, kus, kus paiknevad iseloomulikud neeldumismaksimumid (max) ja maksimumidele vastavad absorptsiooni (A) e optilise tiheduse (D) täpsed väärtused. Saadud piikide tipud: Piigi tipp Lainepikkus (nm) Optiline tihedus 1. piigi tipp 426 0,0615 2. piigi tipp 451 0,0793 3
lainepikkuste intervall (riba laius) ja absorbtsiooni mõõtmise lineaarne piirkond (ulatus). 18 Karotenoidide neeldumisspekter mõõdetakse lainepikkuste vahemikus 350650 nm, kasutades võrdluslahusena puhast lahustit (ekstrahenti). Spektrofotomeetri ekraanile joonistub uuritava lahuse neeldumisspekter, millel kursori nihutamisega näidatakse ära ja märgitakse protokollivihikusse need lainepikkused, kus paiknevad iseloomulikud neeldumismaksimumid (max) ja maksimumidele vastavad absorptsiooni (A) e optilise tiheduse (D) täpsed väärtused. 5. Millises lainepikkuste vahemikus paiknevad karotenoidide neeldumismaksimumid ja millest on see tingitud? Karotenoidide võime neelata valguskiirgust spektri nähtavas osas (~400...~700 nm) tuleneb nende molekuli ehitusest, mida iseloomustab polüeensus, st molekul koosneb pikast,
valitud spektriosas lainepikkust sujuvalt muuta. Karotenoidide neeldumisspekter mõõdetakse lainepikkuste vahemikus 350650 nm, kasutades võrdluslahusena puhast lahustit (ekstrahenti). Kuna neeldumisspekter mõõdetakse nähtava valguse lainepikkustel, siis võib töötada klaasküvettidega (NB! Spektri UV osas mõõtmisel tuleb kasutada kvarts- küvette). Spektrofotomeetri ekraanile joonistub uuritava lahuse neeldumisspekter, millel kursori nihutamisega näidatakse ära ja märgitakse protokollivihikusse need lainepikkused, kus paiknevad iseloomulikud neeldumismaksimumid (max) ja maksimumidele vastavad absorptsiooni (A) e optilise tiheduse (D) täpsed väärtused. Seejärel trükitakse neeldumis- spekter välja ja järgneb spektri analüüsimine. Spektri analüüsimisel võrreldakse uuritava lahuse neeldumisspektril esinevate neeldumis- maksimumide asukohti (lainepikkusi) teatmeteostes leiduvate andmetega erinevate karotenoidide neeldumismaksimumide paiknemise kohta
annaabi.ee 
