kestnud. Poniatowski mõistis, et peab lahkuma. Katariina leppis sellega. Neljas osa: Aeg on käes Panin, Orlov ja Jelizaveta surm · Kui oli mõista, et keisrinna Jelizavetat pole enam kauaks, hakkasid Katariina ümber koonduma liitlased ise. Üks lipitsejatest oli Ivan Suvalov, kes lootis nõnda oma ameti ja koha õukonnas säilitada. · Katariina heaks sõbraks ja liitlaseks sai ka diplomaadist krahv Nikita Panin, kes oli olnud Bestuzevi protezee. Tegu oli haritud ja liberaalsete vaadetega isikuga, kes oli veendunud, et Peeter keisriks ei sobi. · Teiseks liitlaseks oli sõjakangelane ja hilisem Katariina armuke Grigori Orlov. Orlov oli pärit pikkade traditsioonidega sõdurite suguvõsast, millel oli suur populaarsus kaardiväe seas. Sama staatust ja poolehoidu jagasid tema neli venda. · Kolmas liitlane oli vürstinna Jekaterina Daskova Peetri armukese Jelizaveta Vorontsova armuke
loeta küll täielikult põhjendamatuteks, kuid tugevalt liialdatuteks ning senini puuduvad nii kandev tõestusmaterjal kui sisemine struktuur ja loogika. See on üheks täiendavaks faktoriks kriitikutele, kelle jaoks on Freud pigem särav jutuvestja kui teadlane. Freud tunnistas elu hilisjärgus ka ise, et peale 1923. aastat tal psühhoanalüüsile struktuurseid täiendusi teha ei õnnestunud. Pigem jõudis psühhoanalüüsi rakendamisega ühiskondlikele nähtusele Freudist kaugemale tema protezee ja hilisem oponent C. G. Jung, kelle inspiratsioonist pakatavad teooriad kollektiivsest alateadvusest ja arhetüüpidest on tänapäevani ühed tõsiseltvõetavamad katsed hõlmata teaduslikult ekstrasensoorseid nähtusi. Ometigi näib Oidipuse kompleksile psühhoanalüüsi pealiini poolt pakutuid edasi arendavate keelekriitiliste süvakultuuriliste universaallahendite leidmine, mille võimalikkusele näib Freud vihjates viitavat oma tippteoste viimastel lehekülgedel, meeletult paljulubav,
Kuulsast teadlasest äi luges teistele ette ette kunagiste kultuurrahvate nooreks jäämise retsepte. Järsku köitis Raufi tähelepanu üks retsept, milles soovitati ninasarviku sarv Sõnni tunnil uhmris peeneks tampida ja segada aspari, köömnete, muskatpähkli ja meega. Rauf põlgas oma äia, kuna too ei osanud oma eluga toime tulla, oma tiitlitest viimast pigistada. Äia juurde oli tulnud ka äia vennapoeg Kämil oma naisega. Raufile ei meeldinud ka Kämil, kuna oli oma äia protezee, kes ei saanud kuidagi oma kraadi ära kaitstud. Peagi asus Rauf oma plaani teostama. Ta astus relva saamiseks Jahimeeste Seltsi liikmeks. Kõigepealt sõitis ta koos Agasafiga surnuaiale, kus ta otsis üles ühe naistuttava haua, et haualt köömneid ära tuua. Seejärel läks ta loomaaeda. Seal ootas ta tööpäeva lõppu. Siis uinutas ta ninasarviku ning saagis tollelt sarve ära. Ninasarviku puuri ronimiseks kasutas ta kasti, milles oleva linnu oli enne vabaks päästnud
kreiskoolis. Kooliinspektor õhutas andekat õpilast edasi õppima, lubades omapoolset toetust, tänu millele pääses Hurt Tartu gümnaasiumi, mille lõpetas kiitusega. Ise oleks Hurt tahtnud filoloogiat edasi õppida, kuid uskliku isa ja praktilise inspektori Oetteli mõjul astus usuteaduskonda. Lõpetas Tartu ülikooli 1863 teoloogiakandidaadina. Ülikooli järel tegutses kodu- ja gümnaasiumiõpetajana, algul Kuressaares, hiljem Tartus. 1868 abiellus oma protezee Oetteli tütre Eugeniega, kes oli küll päritolult sakslane, kuid aitas oma mehele rahvuslikus liikumises kaasa ning kasvatas ka lapsed eestlasteks abielu oli harmooniline ning õnnelik. Intensiivse ühiskondliku tegevuse perioodile (rahvuslik ärkamisaeg laulupeo ettevalmistamine, EP lisalehe toimetaja, EKmS ja Aleksandrikooli peakomitee esimees) järgnes 1872. aastast pastoriamet Otepääl. 1880 lahkus Hurt Eestist, pühendudes täielikult folklooriteadusele
annaabi.ee 
