PROTEOLÜÜTILISE ENSÜÜMI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE 1. Töö teoreetilised alused 1.1 Töö eesmärk Töö eesmärk oli määrata proteolüütilise ensüümi aktiivsus, kasutades substraadina kaseiini ja proteaasi preparaadina alkanaasi. Kasutasin meetodit, kus toimus tänu proteaasile peptiidsideme hüdrolüüsi reaktsioon. Et sadestada põhja kõrgmolekulaarsed ühendid kasutasin trikloroäädikhapet ning mittesadenevate hüdrolüüsiproduktide sisalduse määrasin spektrofotomeetrilisel meetodil. 1.2 Teooria Proteolüütilised ensüümid ehk proteaasid on ensüümid, mis katalüüsivad peptiidsidemete hüdrolüüsi reaktsiooni valkudes ja peptiidides, produtseerides madalama molekulmassiga peptiide ja vabu aminohappeid.
on raskendatud või olenevalt olukorrast mittesoovitatav. Genotüübi määramine annab võimaluse ennustada ravi mõju. Esimesel kuuel kuul tehtud ravi on võrdlemisi efektiivsem, kui krooniliseks muutunud hepatiidi ravi.(3) Telaprevir ja boceprevir Uute ravimite kasutusele võtuga 2011 paranenes ravi efektiivsus ja vähenes kõrvaltoimete esinemine. Esimesed direct-acting antiviral agents (DAAs) olid kaks selektiivset inhibiitorit HCV proteaasile NS3/4A. Nad peaaegu, et kahekordistasid ravitulemuslikkust, kui neid lisati peginterferoon-ribaviriin ravile. Need ravimid boceprevir ja telaprevir inhibeerivad viiruse replikatsiooni ja on spetsiifilised genotüüp 1 jaoks.(8) SVR genotüüp 1 korral muutus 45% pealt 3 75% peale. Kuid see teraapia tugines ikka veel ribaviriin-INF teraapiale ja on seostaud rohkemate kõrvalnähtudega, kui kaksikkombinatsioon ise.(10)
RNA polümeraas assotsieerunud happeliste ühenditega nagu näiteks polüfosfaat (polü-P). Polü-P akumuleerub statsionaarse faasi rakkudes. Arvatakse, et polü-P modifitseerib apoensüümi statsionaarse faasi rakkudes, nii et see seob eelistatult S molekule. Polüfosfaadi kinaasi PPK defektse tüve ellujäävus statsionaarses kasvufaasis on võrreldes algse baktritüvega langenud. S stabiilsust bakterirakus kontrollivad ClpXP proteaas ja RssB. RssB eksponeerib valgu proteaasile. PhoP/PhoQ poolne kontroll - PhoP aktiveerib iraP (yaiB) geeni, mille poolt kodeeritud valk stabiliseerib S-i interakteerudes RssB-ga. Erinevad anti-adaptorvalgud stabiliseerivad RpoS-i. Slaid!?? Valk Rsd (regulator of sigma D), mis seondub spetsiifiliselt 70-ga, toimides anti-sigma faktorina. Seondumine toimub piirkonda, mis kattub promootorite 35 heksameerset järjestust äratundva domääniga. Rsd hulk tõuseb siis, kui rakkude kasv aeglustub ja on maksimaalne statsionaarsesse faasi
väike RNA molekul dsrA, mis muudab rpoS mRNA transleeritavaks madalal temperatuuril. Arvatakse, et H-NS-i negatiivne mõju S-i ekspressioonile on samuti seletatav rpoS mRNA sekundaarstruktuuri kontrolliga. H-NS soodustab sellise rpoS mRNA sekundaarstruktuuri teket, mis takistab translatsiooni. 3. Valgu stabiilsus. S stabiilsust bakterirakus kontrollivad ClpXP proteaas ja RssB. RssB eksponeerib valgu proteaasile. 37 RpoS on indutseeritud ka homoseriin laktooni (HSL) poolt. HSL on difundeeruv bakteriaalne feromoon, mida bakterirakud sünteesivad statsionaarsesse kasvufaasi jõudes või nälgides. Kirjeldatud on veel teisi väikeseid rakus S taset mõjutavaid signaalmolekule nagu ppGpp (positiivne mõju) ning cAMP ja UDP- glükoos (negatiivne mõju). RpoS ei ole ainuke faktor, mis kontrollib statsionaarses faasis indutseeritud geenide avaldumist
annaabi.ee 
