Ajaliselt langes teose kirjutamine kokku Stravinski "Kuningas Oidipuse" valmimisega, kuid Honegger läks Stravinskiga võrreldes täiesti vastupidist teed. Stravinski püüdis taaselustada Händeli suurte oratooriumide traditsiooni ning stiliseeris seetõttu ima muusika pisut arhailiseks, Honegger aga käsitas oma ooperit kui võimalikult modernistliku helikeelega muusikalist tragöödiat. Vähe sellest, helilooja alustas siin oma eksperimente prantsuse keele prosoodiaga- kõnelõikude vältus, hääle valjus ja kõrgus jms nähtused. Teose vokaalses safaris avaldub see lauljate artikulatsiooni erilise rõhutamises ning muusika rütmiaktsentide ja sõnarõhkude vastavusseviimises. Nii paigutab Honegger sõnade rõhutud algussilbid kas nõrgale taktiosale või eellöögile ning kuna prantsuse keeles on rõhk enamasti sõna lõpus, satub see ka vastavalt tugevale taktiosale. Orkestrimuusika
Konnotatiivne, afektiivne, sotsiaalne tähendus Konnotatiivne tähendus on denotatiivsest tähendusest subjektiivsem (on ju kõnelejail igaühel oma kogemused, taust), viitab tähenduskogemusele, mis inimesel ühe või teise sõnaga on. Nt nimed, millel kellegi jaoks mõni konnotatiivne tähendus. Afektiivne tähendus on seotud tunnete või suhtumistega, seda võib väljendada denotaadi valikuga, aga ka prosoodiaga, näoilmega, zestidega. Afektiivsete sõnade eluiga võib olla lühem, tähendused on enamasti ebastabiilsemad, samas on see väga produktiivne valdkond. Sõnavaras on alasid, millesse suhtumine on afektiivne (tabud: vandumine, väljaheited, suguelundid, surm...). Sotsiaalne tähendus on midagi, mis annab aimu kõneleja taustast, tema päritolust, haridusest jne (aktsent, sõnavalik, konstruktsioonid).
1939 ,,Hiiu murrete häälikud". 1946 ,,Eesti foneetika", mis hõlmab nii artikulatoorset foneetikat kui fonoloogiat. Raamatus on ülevaade ka inimese hääldusorganitest, kuulmissüsteemi ehitusest, häälikutüüpidest, prosoodiast jpm. Kirjeldab foneeme ja allofoone. 1990 Kalev Wiigi ,,Foneetika alused", mis on tõlgitud soome keelest. Fonoloogia-kesksed probleemid seotud prosoodiaga ehk kvantiteedi, rõhu ja palatalisatsiooniga. Valmen Hallap hakkas 60ndatel esimesene avaldama artikleid fonoloogia tähtsaimatest küsimustest ja eesti häälikusüsteemist. Mati Hindi fonoloogiakäsitlused lähtuvad konkreetsest morfoloogilisest tegelikkusest. Tema oli esmene, kes väitis, et väldse on silbi mitte hääliku omadus. Rõhk ja välde on kaks erinevat nähtust, mis ainult satuvad esinema samas fololoogilises ümbruses. Tema
avatud kõigele uuele erinevalt Pariisi Opéra’st). Debussy ooper on ehituselt muusikadraama (vt eelpool), väga tähtsal kohal on pillitämbrite kombinatsioonid, erilise atmosfääri tekitamine orkestrivahenditega. Vokaalpartii on nagu mähitud orkestrikõlasse. Orkester annab tegelastele ja toimuvale psühholoogilise kommentaari. Deklamatsioonilähedases vokaalpartiis püüdis Debussy arvestada prantsuse keele prosoodiaga (sõnarõhud, välted lause mõtte edasiandmisel). Kuna sümbolismi muusikas on küsitav määratleda, sest puuduvad puhtmuusikalised stiilijooned (seda saakski äärmisel juhul leida ooperis või programmilises muusikas sisu alusel), võiks öelda, et Debussy “Pelléas ja Mélisande” on impressionistlik ooper sümbolistlikule draamale. (Impressionism – suund prantsuse kunstis (1870ndad) ja muusikas (alates 1880ndate lõpp),
annaabi.ee 
