oma uskumused nii, et reeglipärased arutlused neid ei saaks kummutada. Kui arutlusreeglid on valitud suvaliselt, siis ei ole arutluste tulemustel tähendust: arutlused jäävad mänguks. Kui uskumused on meelevaldsed, siis ei ole arutlemisel mõtet, sest usutakse ikka seda, mida tahetakse. Formaalse loogika määratlus Loogika tegeleb propositsioonidevaheliste suhetega, uurides, mis teeb ühe propositsiooni või (lõpliku) propositsioonide kogumi heaks põhjendiks mingile propositsioonile. Õigustus (ehk põhjendus) seisneb mingile propositsioonile (uskumusele) põhjendite esitamises. Iga põhjend on propositsioon. Lõplikku propositsioonide kogumit võib vaadelda propositsioonina, mille kohaselt kõik kogumisse kuuluvad propositsioonid on tõesed (propositsioonina, mis väidab kõiki kogumisse kuuluvaid propositsioone). Loogika jätab üldjuhul kõrvale küsimuse sellest, kas põhjendid ise on tõesed või põhjendatud (õigustatud)
aastal asus Wittgenstein tööle lektorina Cambridge'is ning jätkas samal ajal kontakte Viini Ringiga. Peatselt hülgas ta oma loogilise vormi idee koos tähendusteooriaga ning asus edaspidi arvamusele, et teooriad on filosoofias üldse liigsed ja filosoofia peaks olema pigem tegevus, mille ülesanne on lahendada neid erinevaid keelelisi arusaamatusi, mille tulemusena filosoofia küsimuseasetused üldse on tekkinud. Keskne neist arusaamatustest oli Wittgensteini meelest vääreeldus, et igale propositsioonile vastab objekt tegelikkuses. Keel aga olevat hoopis arbitraarne ja multifunktsionaalne märgisüsteem, mille kohta ei saa rakendada ühtegi üldkehtivat tähendusteooriat. Näiteks selle kohta tõi ta erinevaid nn keelemänge, ehk sotsiaalseid olukordi, milles keelekasutus on ühest küljest väga tähtis ja teisest puhtalt situatsioonipõhine.Wittgenstein jõudis niimoodi arvamusele, et ka tema enda arusaam keelest ,,Tractatuses" oli olnud liiga kitsas.
tõene ega väär, räägime ebatäpselt. Sest tundub, et ütleme, et ei see ega sellele vasturääkiv ole tõene. Samas aga peame silmas, või igatahes peaksime silmas pidama, et ei see ega sellele näiliselt vasturääkiv ole tõene. Ning sellele näiliselt vasturääkiv on tegeli- kult ainult selle vastand. Seega säilitame välistatud kolmanda sea- duse, näidates, et lause eitamine ei anna alati tulemuseks algselt väljendatud propositsioonile vasturääkivat. Rohkem näiteid polegi vaja. Ükskõik millise juhtumi me ka va- liksime, alati leiame, et olukorrad, milles loogiline või matemaati- line printsiip võiks näida ümberlükatuna, seletatakse ära viisil, mis jätab printsiibi puutumatuks. Ning see näitab, et Mill eksis oleta- des, nagu oleks võimalik selline olukord, mis mõne matemaatilise tõe ümber paiskaks. Loogika ja matemaatika printsiibid on univer-
mitte olla paratamatu ja mitte olla võimatu. Osavastupidisus väljendub nii, et mis pole võimalik, on mitteparatamatu, ja mis pole mitteparatamatu, on võimalik. Lause saab korraga olla võimalik ja mitteparatamatu. Ei saa olla nii, et lause pole võimalik ja ühtlasi pole mitteparatamatu (on paratamatu). Paratamatuse ja võimalikkuse defineerimine üle kõikide võimalike maailmade on problemaatiline, sest see tähendab mingis teises maailmas propositsioonile tõesuse omistamist meie maailmas kehtivate tingimuste järgi, ent need tingimused võivad teises maailmas puududa. Asi läheb käest ära siis, kui püütakse leida tõeväärtusi mitut järjestikust modaalset operaatorit sisaldavatel lausetel, nt p on paratamatult paratamatu, et p. Kas ikka on paratamatu, et propositsioon on paratamatult tõene kõikides võimalikes maailmades, isegi kui see on tõene kõikides võimalikes maailmades? Seda tüüpi probleemide vältimiseks võttis S. A
annaabi.ee 
