intriigide ning kultuuriliste tippsündmusteni. Seejuures ei märka me sugugi, kuivõrd me sellest informatsioonist sõltume ning mil määral ajakirjandus (selle mõiste kõige laiemas tähenduses) meid ja meie riigi üldist arengut mõjutab. Ma arvan, et Eesti ajaloos on ajakirjandusel väga suur tähtsus - tänu Jakobsoni "Sakalale", Jannseni "Eesti Postimehele" ning veel mõnele väiksemale lehele tekkis üldse mõte oma riigist. Ilma propagandata, mille teostamise antud juhul võtsid enda peale ajakirjanikud, poleks iialgi suudetud organiseerida selliseid massiüritusi nagu laulupeod, kaugeltki nii jõudsalt arendatud eesti keelt, kirjandust ja kultuuri, rahva seas sel perioodil arenenud välja poliitilised eelistused ning talumehed midagi teada saanud põllumajanduse uuendamisest. Seega on meedia osalust eesti rahva ajaloos raske ületähtsustada. Tänaseski Eestis kasutatakse meediat propagandavahendina
tegelikult samasugused inimesed kui nad ise. Clint Eastwood filmis ,,Kirjad Iwo Jimalt" näitab, kuidas Jaapanis tehtud propaganda paneb inimesi mõtlema ameeriklastest kui alatutest inimestest. Kui ameeriklasest sõdur Sam saab kuuli tabamuse ning võetakse kinni, annab ohvitser Takeichi käsu teda ravida ja hiljem jaapani sõdurid mõistavad, et ta oli täpselt samasugune inimene kui nemad ise.Rahu ajal, ilma valitsejate vaenu õhutava propagandata, elaksid rahvad omavahel rahus, mitte ei sõdiks oma vahel. Tänapäeval käib sõda Iraagis ja Afganistanis. Mõlemad riigid on okupeeritud Ameerika Ühendriikide ja NATO liikmesriikide poolt. Iraagis oli eesmärgiks kukutada diktaator Sadam Hussein ning Afganistanis võidelda terroristliku organistatsiooniga Taliban. Samas pea iga päev tuleb teateid sõjakolletes hukkunud sõduritest ning tsiviilisikutest. Sõdurite kodumaal, eriti Ameerika Ühendriikides, ollakse sõja vastu
kohtadel. Selle eelduseks oli kubermangu juhtimise koondamine valitsusametnike kätesse ja revolutsiooniliste nõukogude tegevuse piiramine. Vastuseks püüdsid nõukogud suuremates linnades kõigutada Ajutise Valitsuse ja rahva usaldust kubermanguvalitsuse ja eestlastest ametnike vastu. Pinget lisas Maapäeva valimiste väljakuulutamine J. Poska poolt, mis nõukogude arvates sündis ülepeakaela. Nõukogude vasakpoolne enamik kartis, et ta ei suuda ilma valimiseelse propagandata saavutada Maapäeval ülekaalu. Vastasseis teravnes sedavõrd, et Poska oli sunnitud ajutiselt Tallinnast lahkuma. Valimised toimusid siiski tähtaegselt 1917. aastal maikuus. Kolmandaks pingeallikaks muutusid vene soldatid. Kuna vene sõjaväe demoraliseerumine jätkus, siis kerkis taas päevakorrale rahvusväeosade loomise idee. Kasutades asjaolu, et Tallinnas formeeriti parajasti kaht nn. kindlusepolku, läks rahvuslikel
Ernst Põdder. Õigused Tlnas, Harjumaal ja Läänemaal riigivastase tegevuse ohjeldamiseks. Enamlaste aktiivsus vähenes tunduvalt, olid sunnitud põranda alla minema. Enamlaste jaoks kujunes kõige suuremaks võiduks kogu VS ajal Saaremaa mäss (16.02.1919). 48 Maj seisus Saaremaa raskem kui Mandri-Eesti. Talude päriseksostmine oli Saaremaal alganud tunduvalt hiljem. Terav maaprobleem. Ilma enamliku propagandata oleks need põhjused jäänud realiseerimata. Saaremaa mäss algas mobiliseeritavate vastuhakust. Osa nendest olid juba eelõhtul pidanud salakoosoleku, kus otsustati sõtta mitte minna. Kuivastust marsiti Orissaarde, sealt Kuressaare peale. Kõikides valdades, millest läbi mindi, kuulutati võim töörahva kätte läinuks. Valdadesse saadeti kirja mobiliseerimiseks saarlaste mässuväkke. 21.02ks Kuressaare all ca 1000 mässulist. Teade mässu puhkemisest jõudis üsna kiiresti AV-ni Tlnas
annaabi.ee 
