abi otsima ideele rajada rahva rahadega kõrgem eestikeelne kool - Eesti Aleksandrikool. Jakob Hurt haaras plaanist kinni ja võttis ettevõtmise juhtimise enda peale. 1865 lõpetas Jakob ülikooli ja siirdus seejärel koduõpetajaks Hellenurme tuntud teadlase Alexander von Middendorffi perekonda. Kontakt kuulsa õpetlasega avardas Jakob Hurt maailmanägemust ja teaduslikku mõtteviisi. 1867 asus kirikuõpetaja kohta taotlev Jakob pidama oma prooviaastat Otepääl Moritz Kautzmanni juures. Tema katse kandideerida Äksi kirikuõpetaja kohale lõppes aga terava konfliktiga baltisaksa kirikuringkondadega, kes ei soovinud lasta rahvuslikult meelestatud Jakob kirikuõpetajaks. Solvunud Jakob otsustas seepeale kirikuõpetaja ametist loobuda. Lootused keeleteadlasena Peterburis või Helsingis ametisse asuda osutusid aga petlikuks. Jakob sooritas kooliõpetaja eksamid ja töötas seejärel algul gümnaasiumiõpetajana Kuressaares, alates 1868
must-valge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas Villem Reimani ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid K.A. Hermanni "Postimees" ja olid suunatud venestamise vastu. J. Hurda eeskujul kutsus Villem Reiman eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel. 1887 lõpetas kandidaadikraadiga TÜ ja siirdus prooviaastat pidama J. Hurda juure Peterburi. Seal süvenes tema huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai Kolga- Jaanis kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. detsembril 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 ha) ja tulukamad Eestis. Järgmise aasta (1891) suvel abiellus Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi haritud eesti perekondi, kus kodune keel oli eesti keel.
Eesti Seltsis. Hurt oli siin tegev rahvaluule ja eesti keele uurimise alal, pöörates erilist tähelepanu uue krjaviisi propageerimisele. Hurt aitas rajada rahva rahadega kõrgeimat eestikeelset kooli Eesti Aleksandrikooli." (Ibid) ,,1865 lõpetas Hurt ülikooli ja siirdus seejärel koduõpetajaks Hellenurme tuntud teadlas Alexander von Middendorffi perekonda. 1867 asus kirikuõpetaja kohta taotlev Hurt pidama oma prooviaastat Otepääl Moritz Kautzmanni juures. Tema katse kandideerida Äksi kirikuõpetaja kohale lõppes aga terava konfliktiga baltisaksa kirikuringkondadega, kes ei soovinud lasta rahvuslikult meelestatud Hurta kirikuõpetajaks." (Ibid) ,,Uus periood Hurda elus algas 1872, mil ta asus kirikuõpetajaks Otepääle. Temast oli saanud rahvusliku liikumise liider, kelle õlul lasus nii Aleksandrikooli kui ka EKmS-i juhtimine. 1880 otsustas Eestist lahkuda, minna kirikuõpetajaks Peterburi Jaani kogudusse
R. Kreutzwaldiga, aasta hiljem aga asus juhtima liikumist Aleksanrikooli nime kandva "kõrgema emakeelse kooli" loomiseks. Selle ettevõtmise kaudu tutvus ta ka J. Köleri jpt. 1864. aasta lõpetas ta Tartu ülikooli ning siirdus siis kaheks aastaks koduõpetajaks silmapaistva akadeemik Middendorffi perekonda. Seal koostas ta ka kandidaaditöö H. Stahlist. 1865. aasta aprillis omandas usuteaduste kandidaadi kraadi. 1866. aastal lahkus J. Hurt Hellenurmest, astudes pidama prooviaastat Otepää pastori M. Kauzmannu juures. J.Hurda soov oli kandideerida Äksis vabanenud kirikuõpetaja kohale. Kuigi kogudus teda endale kirikuõpetajaks soovis, kukutati "noor-eestlasena" tuntud J.Hurda kandidatuur saksa kirkikuvõimude poolt vormilistel põhjustel läbi. J.Hurt solvus ja loobus koguni plaanist saada kirikuõpetajaks. Ta sooritas koolmeistri eksamid, kavatsedes kas keeleteadlasena või ajakirja "Eesti Koit" toimetajana endale leiba teenida. Kummastki üritusest ei saanud aga asja
See oli kõige päikesepaistelisem ajajärk Anna Haava elus, millele järgnes langus. [6] 1891. aasta sai Anna Haava elu pöördepunktiks. Luuletajat tabasid erinevad kaotused ja pettumused. Saatuse sünge vari kerkis kõigepealt Jaan Lellepi peale. Juba üliõpilasena põdes Jaan komplitseeritud sisemist haigust, millega võideldes lõpetas ta magistrikraadiga usuteaduskonna ning läks Peterburi Jaani koguduse õpetaja Jakob Hurda juurde prooviaastat tegema. Suure töökoormuse ning ebasoodsa tingimuse tõttu halvenes tema tervis veelgi. [7] Samal ajal algas haiguste ahel ka Haavakivide perekonnas. 1891. aastal haigestus luuletaja isa Joosep Haavakivi ning ta toodi Tartusse operatsioonile. Tervenemislootuseta haiglast väljasaadetut põetas Anna oma korteris ning enne, kui jõuti korraldada Joosepi kojuviimist, saabus detsembri keskel surm. Annale mõjus kõige lähedasema surm nii laastavalt, et haigestus ka ise. 1892
annaabi.ee 
