loomingus. Siin on juttu nii armastusest kui ka peremeheproblemaatikast. Sümboolsete ja allegooriliste kihtide juures tõusevad esile juhtmotiivid: inimese ja maa suhe, sotsiaalne ebavõrdsus (psühholoogiline ja sotsiaalne kiht on põimunud). Tammsaare stiil on pikk, keerukas, paradoksne. Ta on küll rahvalik, aga jääb literatuurseks. Stiili ja teemakihtide osas on tal tugev sünteesivõime. Tammsaare suudab kokku panna eri süžeeliine. „Tõde ja õigus“ saab tema olulisimaks proosateoseks. Kokku 5 osa: klassikastaatus oli omandatud juba enne V osa ilmumist. I osa räägib võitlusest maaga, II võitlusest jumalaga, III võitlusest ühiskonnaga, IV võitluses iseenda ja oma õnnepüüdega ning V tähistab resignatsiooni. II osa on kooliromaani eritüüp. „Tõde ja õigus“ saab endale ajalookirjutise ambitsiooni – tähistab ka ajalugu. „Ma armastasin sakslast“ on õnnetu armastuslugu, kus sotsiaalsed suhted on ajaloos ümber mängitud. Tammsaare kasutab mina-vormi.
rahvalik autor, aga kindlasti mitte selles mõttes, kui Oskar Luts. Ta jääb ikka kuidagi literatuurseks autoriks. Stiili ja kõigi teemakihtide juures peaks rõhutama ka seda, et Tammsaarel on väga võimas sünteesivõime. Kui ta võtab psühh ja sots plaani, siis ta oskab need asjad kuidagi kokku sulatada ja me jääme teda uskuma. See tähendab üha enam seda, et ta suudab erinevaid süzeeliine hästi kokku panna. "Tõde ja õigus" + saab olulisimaks proosateoseks ka edaspidi + kõige rohkem ja selgemalt läbi 20. saj esiplaanil olnud proosateos + kriitika oli vastuoluline. Kui V osa oli ilmunud, siis klassikustaatus oli selle ajaga saavutatud. + I osa teemaks võitlus maaga, II osa võitlus jumalaga, III võitlus ühiskonnaga, IV osa puhul võitlus iseendaga ja oma õnnepüüdega ja V osa tähistab resignatsiooni. + imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga
Autorid kirjutasid järgnevatel teemadel: alkoholi liigtarvitamine, truudus mõisahärrale, töökus, majapidamise õpetused, tervishoid jms. Halbu harjumusi, nt liigne joomine, püüti šoki kaudu lõpetada, kuigi seda tehti liialdustega ja fantastiliselt. Stiililiselt oli von Holtz parem: klassikaline sissejuhatus, kus räägitakse järgnevatest tegelastest, esitatakse looduskirjeldus, rütmiline – maailm rullub loogiliselt lahti. Von Holtzi võib pidada I eestikeelseks proosateoseks. Tekstidel on tugevad sentimentalismi mõjud kristlike väärtuste näol: halekirjanduses väärtustatakse õiglust, kõlblust, ausust, jumalakartlikkust. Sentimentalismi iseloomustab äärmuslikkus: nt kui ollakse ühel hetkel õnnetipul, siis järsku tuleb surm vms traagilist, üleelamisi. Peter Manteuffel (1768–1842) oli ainus baltisaksa aadlikust mõisnik, kes tundis kutsumust eesti k poeetiliseks rakendamiseks ja rahvakirjanduse soetamiseks. Rahvavalgustuslik tendents tuli esile
Ei saa öelda, et kirjutaks ühtmoodi. On variantsioone, kord toon satiiriline, siis realistlik. Sotsiaaleetiline põhi saadab loomingut, ka maakesksus. Tihti ka ajalooline perspektiiv: ajalooaineline ja kaasajaaineline proosa. Suurem proosatekst esimene 1971 Tants aurukatla ümber. Äratas kohe tähelepanu. Üks paremaid Traadi teoseid. Eristub teistest, sõltub ka sellest, et tegemist oli esialgu filmistsenaariumiga. Töötas selle ümber proosateoseks. Tegi ümber teistmoodi: jääb väikestesse piiridesse mahu poolest. TÄhendab ka seda, et tekst on konsentreeritud. Võtab ette ajaliselt suure panoraami. Tegevusaeg 1914-57. Kui on väiksem romaan, kuidas seda teha? Tantsud erinevatest aegadest, aurukatla ümber. Sissevaadete LE maaellu antud sissevaade. Tartu keel tuleb dialoogides, jääb iseloomulikuks paljudele teostele. Traadi puhul rõhutatud realismi taotlus. Romaan, mis algab ajaloolise romaanina, aga jõuab Traadi kaasaega välja
annaabi.ee 
