Hilisemas loomingus süvenevad pettumusmeeleolud, luuletaja süüvib ühiskonna ning üldinimlikesse probleemidesse. Tunnustuse on Viirlaid pälvinud eelkõige proosakirjanikuna. Tema romaanid on kantud ühest eetilisest põhimõttest : rääkida maailmale tõtt sellest, mis juhtus Eestis Teise Maailmasõja ajal ja pärast seda. Teostes kujutatakse sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, Vene vangilaagrite tegelikkust, pagulaskonna probleeme ning vastuolusid. Viirlaiu proosaloomingut on nimetatud luhtunud vabadusvõitluse ja reedetud sugupõlve saatuse looks. Kirjanikult on ilmunud üheksa romaani, millest olulisemad on "Ristideta hauad" I-II (1952) ning triloogia "Vaim ja ahelad" (1961). Ristideta hauad Arved Viirlaiu peateos "Ristideta hauad", mis jutustab eesti rahva saatusest Teise maailmasõja järgsel ajal. Romaan on ilmunud üheteistkümnes keeles, kuuludes nende väheste teoste hulka, mis on edukalt tutvustanud eesti kirjandust välismaal. Teose
sõna-sõnalt tõlkimisest. Nüüd on Ehin juba 31 aastat kutseline kirjanik ning ta on kogu aeg tööd vihtunud: kirjanikepaari Andres Ehini, Ly Seppeli kahasse tõlgitud "1001 öö" lugudest sai terve kuuldemängude sari. Ta on kirjutanud stsenaariume multifilmidele, tellimusluuletusi ajalehtedele ja hiljaaegu näidendi "Rapla Brüsseliks". 3 Andres Ehin ei ole mitmekülgne mitte üksnes zanrite, vaid ka ainete osas. Alustanud proosaloomingut kultuurilooliste müstifikatsioonidega, avaldas ta põneva "Rummu Jüri mälestused" (1996) ja juba päriselt kultuuriloolise "Seljatas sada meest" (1998). Praegu on kirjanikul käsil põnevusromaan Vietnami sõja aegadest. Tal on tuttavaid ja sugulasi olnud nii venelaste kui ameeriklaste poolel, nii et materjal jookseb ise kätte. Andres Ehini luule liigub eesti kirjanduse üldpildi seisukohalt erandlikul rajal, kuid ta on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid
optimism ja intellektuaalsus. Vetemaa on Eesti kirjandusse toonud lühiromaani zanri. See on mahult jutustus, sisutiheduselt romaan, iga sõna, episood on hoolikalt valitud. Läbimurdeks suurde kirjandusse said lühiromaanid ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967) ja ,,Väike reekviem suupillile" (1968). Lühiromaanides käsitleb ta karjerismi, mugandumist, süütunnet ja kõlbelist allakäiku elu piirsituatsioonides. Vetemaa 1970.-90.aastate proosaloomingut iseloomustavad nimetatud probleemid teisenenud oludes. Teostes domineerib tegelaste psühholoogiline sisevaatlus vaheldumisi publitsistlike elu-ja olupiltidega, autori vaatepunkt on sageli iroonilis-humoristlik. Aeg-ajalt püüab ta ka jõuda inimese psüühika süvakihtideni. 1970.aastatel tõi Vetemaa uudse nähtusena eesti kirjandusse travestia ( travestiér pr k 'ümber rõivastuma' ). Travestia on kirjandusteose süzee kasutamine uues vormis koomilisel eesmärgil
Samuti teadsin Rummo olulisust tema nooremas eas. Kindlasti mängis suurt rolli ka fakt, et mees on siiamaani poliitikas ja avalikus elus tegev, näiteks kirjutas just tema järelehüüde Jaan Krossile Eesti Kirjanike Liidu poolt. Referaadi kirjutamise ja materjali otsimise ajal sain Rummost teada nii mõndagi enda jaoks 16 uut ja huvitavat. Näiteks pole ma teadnud, et luuletaja on kirjutanud ka proosaloomingut näidendite ja lasteraamatute näol, mis saavutasid ka suure edu. Silma jäid mulle Rummo väga huvitav stiil ja tekstivormistused. Paljudes teostes on luuletus paigutatud väga omapärasel viisil lehe peale, nii et kui tema ,,Kogutud luule" raamatut sirvida, siis jäävad isegi rohkem silma huvitavad vormistusega luuletused kui tavalisemad. Eriti meeldis mulle luuletus ,,Tülpimus". Kokkuvõtteks võin öelda, et sain Rummo elust kui ka loomingust väga palju uut ja huvitavat
annaabi.ee 
