pronksiaega, kuulub enamik neist siiski kas nooremasse pronksiaega või viikingiaega. Eesti laevkalmed kuuluvad kaheldamatult sellesse vanemasse rühma, seda nii ehituse kui ka leidude põhjal. Sõrves Lüllel oli kaks teineteise järel asunud laevkalmet, mis 1967. aastal Lõugase poolt läbi kaevati (EE, joon 104). Esimeses laevas oli kaks kirstu, mis olid ehitatud põletusmatuste jaoks, ning siit leiti pronksist nooleots, pintsett, pronkseseme katke ja nivendiline kõrvaga kausike. Teises kalmes oli üks kirst, mille kõrvalt saadi riibitud savinõu kilde ning kaugemalt jahvekivi ja kivikirve toorik. Kalmete rajamine dateeriti uurija poolt pronksiaja IV ja V perioodi vahetusse, seega u aasta 900 paika eKr. Väo laevkalme oli mattunud eelrooma rauaaja kivikirstkalme rusude alla. Pronksiaegsete laevkalmete kodumaaks peetakse Ojamaad, kus neid rajati alates IV perioodist kuni eelrooma rauaaja alguseni
domineerivaks majandusharuks ega põhiliseks elatise hankimise allikaks. Tegelikult on varast pronksiaega kiviaja lõpust üsna raske eristada, seda enam, et sellest perioodist on Eestis vähe muistiseid. Rantkirves Tahulast ja õlgkirves Lellest Muhu pronksodaots Varasesse pronksiaega kuulub Eestis vaid veidi üle kümne pronkseseme. Neist vanim on Kivisaare asulakohalt leitud pronkssirp, mis leiti koos nöörkeraamika kildudega. See pronksese on ilmselt pärit juba kiviaja lõpust. Muhust leitud odaots on pärit Uurali lähistelt, kus selliseid valmistati 17.15. sajandil ema. Saaremaalt Tahulast saadud rantkirves, mis sarnaneb Ida- Preisimaalt teada olevatele kirvestele, peaks olema paarsada aastat noorem. Pronkskirved jagunevad rant-, õlg- ja putkkirvesteks. Kivikirveid kasutati tol
90% vaske ja tina 10% - selline koostis oli kõige parem. Brimelli kõvadusarv on vasel 30, kõige paremal pronksil 230, keskmisel raual 250. Pronksist on võimalik valmistada tunduvalt teravamaid esemeid ja torkeriistu. Pronksi sulamistemperatuur on 700-900 kraadi, seda on palju lihtsam töödelda kui rauda. Kivikirvest ei saa parandada, aga pronkseset saab uuesti kasutada see valataksel ihtsalt ümber. Pronkseseme valmistamine on tunduvalt kiirem kui kivist samaväärse eseme toksimine ja pronksese on tunduvalt teravam ja parem. Eriti jõukaks muutusid pronksiajal need piirkonnad, kus leidus tina ja vaske. Vasekiviaegne mees Alpidest Ötzi sai omale nime leiukoha järgi. 1991 matkas abielupaar Aplides ja märkasid, et keegi paistab lumest välja. See oli väga kõrgel ja politsei ei viitsind selle laiba järgi minna. Kui Konrad Spindler kuulis sellest, jooksis kohe kohale ja hakkas uurima. Tegemist oli
Pronksi kasutuselvõtt tõi kaasa suured muutused. Pronks on kahe metalli sulam, looduses ei leidu. Kaks peamist koostisosad on vask (90%) ja tina (10%). Metallide puhul kasutatakse mõistet Brinelli kõvadusarv. Vasel on ta 30, kõige paremal proksil 230 ja keskmisel raual 250. Pronks on hea, sest on võimalik teha teravamaid torkeriistu. Esemete valmistamine pole keeruline, sest sulamistemperatuur on 700 – 900 kraadi. Pronkseset oli võimalik parandada ehk uus ese valada. Pronkseseme valmistamine võttis palju vähem aega. Algab kiire areng. Kõrgemale tõusevad piirkonnad, kus leidub vaske ja tina ja kus ise õpiti pronksist esemeid tegema. Jäämees e Ötzi. Leiti alpidest 1991. a, 3210 m kõrguselt. Kaasas oli vaskkirves. Uurimust juhtis K Spindler. Jäämees oli u 5300 a vana, laip oli mumifitseerunud. Uurimisgrupis oli 147 teadlast eri aladelt. Mehega olid kaasas erinevad puust, luust, nahast jms esemed, mis sellest ajajärgust pole kuskil mujal säilinud
annaabi.ee 
