vigu. Kuigi meil toimuv arutelu võibki esmapilgul tunduda üksnes Eesti põhjustest tingitud, siis probleemi rahvusvahelisest aspektist vaadates see nii ei ole. Täna toimub paljudes Euroopa riikides ja rahvusvahelistes organisatsioonides nii teaduslik kui ka aktiivne poliitiline diskussioon prokuratuurisüsteemi ülesehituse üle ja see ei näi vaibuvat. Selle tõestuseks võiks mainida vaid kahte viimase aja silmatorkavamat prokura- tuuriga seotud institutsionaalset konflikti Euroopas. Poolas oli justiitsministri ja peaprokuröri amet ühendatud ühes inimeses. Praktika tõestas aga seda, et selline süsteem ei ole parim lahendus prokuratuuri ülesannete objektiivseks ja erapooletuks täitmiseks.*4 See tõi kaasa erinevaid konflikte, mis kulmineerusid 2007. aastal, kui Poola toonane justiitsminister ja pea- prokurör alustas kriminaalmenetlust Poola Prokuröride Assotsiatsiooni juhi vastu, sest ühing üritas seista
Moodsa UNS eesmärk oli aga selline süsteem ära kaotada ning muuta kirikuvara vastu suunatud süüteod üldisteks varavastasteks tegudeks. Säilitades NS-s kirikuvara vastu suunatud süütegude normid, hoidis tsaariaegne seadusandja vanaaegset koosseisulist süsteemi jätkuvalt käigus. UNS uudsus ning idee uuendada riigi karistusõiguslikku ja -poliitilist süsteemi jäi realiseerimata. 19. detsembril 1909*52 esitati Tallinna Ringkonnakohtule prokuröri määrus, mille alusel oli prokura- tuur alustanud kuriteo menetlemist NS artikli 226 alusel. NS artikkel 226 koosnes kolmest lõikest, kuid kohtumaterjalidest ei selgu konkreetset lõiget, mida menetluse alustamiseks kasutati. Üldiselt võib aga välja tuua, et NS artikkel 226 nägi ette karistuse kiriku raha või mittepühitsetud, aga usuriitusteks vajalike asjade varguse eest.*53 Kohtumaterjalidest selgub, et tegemist oli kirikukella vargusega surnuaiast. Kohus
Funktsionaal-organisatoorne analüüs Norman Aas seisukohana, hoolimata sellest, kas see ka tegelikult on haldusesiseste korraldustega kooskõlas. Seetõttu ei loeta prokuröri oma kriminaalmenetluslike funktsioonide täitmisel mitte prokuratuuri juhi kui isiku, vaid prokuratuuri kui institutsiooni esindajaks. Seda erinevust teistest valitsusasutustest tähistatakse prokura- tuuri ühtsuse ning jagamatusena.*42 Sellest tulenevalt ei ole prokurör siiski päris tavaline valitsusametnik ja prokuratuur tavaline täidesaatva riigivõimu asutus, mistõttu tähistataksegi sageli prokuratuuri kui sui generis institutsiooni, õigustmõistva võimuga sarnast õiguskaitseorganit. Tuleb aga tähele panna, et nimetatud erilised prokuratuuri teenistus- ja organisatsiooniõiguse normid ei tulene mitte prokuratuuri poolt täidetavate funktsioonide materiaalsest
Välismaa äriühing võib anda prokuura filiaali esindamiseks. Prokuristiks ei või olla sama täis- või usaldusühingu osanik ega äriühingu nõukogu liige ega äriühingu audiitor. § 19. Prokuura lõpetamise alused Ettevõtja võib prokuura igal ajal lõpetada. Prokurist võib ettevõtjalt nõuda prokuura lõpetamist, kui lõpeb prokuura aluseks olev õigussuhe. Prokuura ei lõpe füüsilisest isikust ettevõtja surmaga. Prokuura lõpetamise alused: Ettevõtja võib prokura lõpetamist paluda kui lõppeb aluseks olev õigussuhe. § 20. Prokuura üleandmise keeld - Prokurist ei või prokuurat üle anda. § 21. Prokuura kanne Prokuura kanne tehakse äriregistrisse ettevõtja avalduse alusel. Avaldusele lisatakse äriühingu korral ka prokuristi määranud organi otsus. Prokuura kandes näidatakse prokuristi nimi ja isikukood. Kui prokuura on antud mitmele prokuristile, tuleb kandes märkida, kas ja kellele neist on antud ühisprokuura. 11
annaabi.ee 
