tööstus, põllumajandussaadusi veeti ohtralt välja. 20-ndate aastate alguses kardeti kõige enam Saksamaad ja Venemaad. Toetust otsiti Lääne suurriikidelt. Sooviti luua Balti liitu. Eesti osales aktiivselt Rahvasteliidu töös. Tihenesid suhted Poola ja Rootsiga. Ohumärkideks olid Inglise- Saksa mereväeleping ning Nõukogude Liidu aktiviseerumine. Kultuurkapitalist sai põhiline kultuuri finantseeriv asutus, mis vajalikud summad sai maksudest. Kultuur professionaliseerus, loodi kutseühinguid. 30-ndate teisel poolel piirati loomevabadust. Loodi ühtluskoolid. Koolireformiga pandi rõhku kutseharidusele (Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Kõrgem Kunstikool ,,Pallas", Tartu Kõrgem Muusikakool, Riiklik Lavakunstikool, Kõrgem Sõjakool). Mitmed teadlased olid lahkunud ja teaduse olukord kurb, loodi teadusseltse, Eesti Teaduste Akadeemia. Põhiline tähelepanu oli rahvusteadustel. Kirjanduses valitses realism, ,,Siuru" ja ,,Arbujad"
murrangule: kollektiivsuse nõrgenemisele, sotsiaalsele killustumisele, sotsiaalsele kaitsetusele ja uut tüüpi sotsiaalsetele probleemidele. Laste ja noorte kasvatusoludele hakati pöörama senisest enam tähelepanu. Näiteks sündis kodukasvatuse nõrgenemisest tingitud probleemide pidurdamiseks ja leevendamiseks uut laadi pedagoogiline aktiviteet, mis järk-järgult – eriti alates 19. sajandi keskpaigast – institutsionaliseerus ja professionaliseerus. Sellesse kuulus nii kodu toetamine tema kasvatusülesannete täitmisel (vanemate nõustamine, kasvatuskonsultandid) kui ka puuduliku kodukasvatuse täiendamine (lasteaiad, rahvakoolid, klubi- ja ringitegevus) ning kompenseerimine (lastekodud) (Hämäläinen, 2001). Perekond ja kool on kaks peamist faktorit lapse arenguprotsessis (Constable, 2009). Kodu oma inimsuhetega loob selle baasi, millele rajanevad iga kasvava lapse eeldused kas
Kallaletungioht nii NSV Liidu kui ka Saksamaa poolt kasvas, abi polnud aga kuskilt loota. Ainsaks võimaluseks oli laveerimine kahe suurriigi vahel. 1938. a. kuulutasid Eesti, Läti, Leedu end Skandinaaviamaade eeskujul neutralseiks. Kultuurielu Riiklik kultuuripoliitika: Kultuurikapital: kultuuri finantseerimine, raha koguti makudest, jagati kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri vahel, jagamisel tekkis probleeme. Kultuur professionaliseerus. Loodi kutseühinguid: Eesti Kirjanike Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Õpetajate Liit jpt. Laineseid kultuuri kontaktid. Traditsiooniline rahvakultuur püsis: rahvamajade võrk, seltsid, ringid, koorid. Negatiivsed nähtused: 1930. loomevabaduse piiramine, rahvusühtsuse propaganda, taanduti loomingust, protest diktatuuri vastu. Positiivne: kultuuri finantseerimine paranes. Hariduselu: Ühtluskooli põhimõte: likvideeriti koolitüüpide paljasus, kooskõlastati kooliastmete programmid
ülekaaluka mõju ja surve all. 19. sajandil domineeris saksa-, 20. sajandi alguses venekeelne haridus. 1906. aastal saadi tsaarivõimult kauaoodatud luba eesti, läti ja saksa õppekeelega erakoolide asutamiseks. Uuest võimalusest veelgi hoogu saanud akadeemilise haritlaskonna juurdekasvult jõudsid eestlased esimeste hulka maailmas. Peamised õppimiskohad olid Tartu, Peterburi, Riia, Moskva, Helsingi. Eesti kultuur professionaliseerus, arenes eesti teaduskeel, mitmed eesti päritolu teadlased jõudsid Vene teaduse institutsionaalsetes raamides ülemaailmse tuntuseni. Eesti kõrgkultuur kujunes Peterburi akadeemilise ja modernistliku kultuurielu vahetu mõju all. Noorte haritlaste moodustatud rühmitus Noor-Eesti (Gustav Suits, Friedebert Tuglas) kutsus eestlasi üles looma euroopalikku kultuuri ilma saksa ja vene vahenduseta, siirduma kultuuriloomingus rahvuslikult universaalsele
annaabi.ee 
