1.Platoni-ontoloogia. Platon (427-347ekr) Oli Sokratese kuulsaim õpilane. Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige
võimalikkuse tingimused ...) Sündmus, seeria, regulaarsus, võimalikkuse tingmimused on diskursuse analüüsi suunavad printsiibid. Nendest tekivad paarid. Diskursuse analüüs ei otsi loomise hetke, millegi terviklikkust ega ärapeidetud tähendusi, järelikult ei peaks ideed valitsema tähendus ega terviklikkus. 2. Ernesto Laclau. "Miks on tühjad tähistajad poliitikas olulised 1. Mis on Laclau jaoks probleemsituatsiooniks? Kuidas saab termin "tähistaja" tähistamissüsteemis olla, kui tal ei ole tähistatavat, aga märgi õõnestamise kaudu on temas toimunud midagi, mis on siiski tähistamisele kui protsessile omane. 2. Millistest mõttetraditsioonidest Laclau teoreetilises plaanis lähtub? Strukturalismist ja idealismist. 3. Kuidas välistav (antagonistlik) piir funktsioneerib tähistamisprotsessi ülesehitava printsiibina?
poliitika-filosoofilised küsimuseasetused üheks terviklikuks õpetuseks, mis püüab leida inimeksistentsi ajalooliselt ilmnenud vastuoludele lahendusi igaviku vaatekohalt. Selle lahenduse aluskomponendiks sai Platoni olemisõpetus, tema ontoloogia. Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimeksistentsi kogutõlgitsus selles, et ta oleks varasemate mõtlejate arutluskäike valmiskujul üle võtnud, vaid kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageeris ta oma õpetusega aga sellele intellektuaalsele väljakutsele, mida esitasid talle sofistid ja Sokratese ning sofistide poleemika. Protagorase õpetus paistab olevat põhjendanud positsiooni, mille kohaselt on nii epistemoloogilistes kui normatiivsetes küsimustes otsuste langetamise aluseks see, kuidas kellelegi kunagi paistab
4. mida saab nendest tulemustest järeldada, missugune on tulemuste teoreetiline ja praktiline tähendus? Seega on igasuguse uurimuse lähtekohaks probleem, mille lahendamiseks uurimused on mõeldud. Probleem ja probleemiseade Probleem teadvustub uurijale kui tunnetatud vastuolu, mida saab väljendada lahendust nõudva küsimusena. Seega on probleem küsimuse kaudu omamoodi teadmine mitteteadmisest. Sellist olukorda nimetatakse probleemsituatsiooniks. Probleem ja probleemsituatsioon sõnastatakse tavaliselt küsilausetena. Probleemiseade kujuneb püstitamise käigus, milles saab eristada järgmisi samme: · probleemi formuleerimine - keskse küsimuse sõnastamine, probleemi aluseks oleva vastuolu sõnastamine, oodatava tulemuse esialgne piiritlemine; · probleemi ülesehitamine probleemi liigendamine küsimusteks ja nende järjestamine, uurimisaine piiritlemine;
annaabi.ee 
