Õigusrealistide koolkond. 18. saj. II pool- 19. saj. lõpuni. Eitavad õiguse vahetut seost õigusnormi ja -aktiga. Õigus on õiglane õigus e. elamisõigus. Õigus on selle kohaldamine praktikas. Idealiseerivad elu. Pole oluline õigusvorm, vaid õiguse rakendamine kui tegevus. 9. Normativismi õiguse teooria: Normativistide koolkond. 19. saj. II pool. Rajaja Hans Kelsen. Arendas Artur Tõeleid Kliimann. Õigus tekib vaid iseendas. Aluseks on alusnorm e. õiglus e. printsiibinorm e. kõigi positiivse õiguse süsteemide vundament. A- norm- õiglus A- norm- põhiseadus a- norm- tavaseadused üksikaktid, määrused üksikaktid, mis jõuavad vastava ja iga üksiku isiku juurde Positiivsed teened: rakendab printsiipi, et õigus on õiglus, teooria kinkis hierarhilise süsteemi normatiivaktidele.
(и в этом смысле решение приобретает черты индивидуального регулятора). Суд не ограничивается декларацией, он ещё и приказывает действовать в соответствии с его решением. 2.Normativismi õiguse teooria- Kelsen. Aluseks on alusnorm, ehk printsiibinorm. Kõik jagatud kahte valdkonda - heaolu ja kohustus. Samal õigusakte ja normatiivse püramiid, mis põhineb hierarhias madalamal tasandil Основные идеи теории: представление о праве как о системе (пирамиде) норм, где на самом верху находится
kontinentaalse süsteemi õigusnormidega. Selleks on anglo-ameerika õigusest pärit kolm käsitlusviisi: 1) ratio decidendi; 2) obiter dictum; 3) stare decisis. Ratio decidendi tähendab seda, et eksisteerib mingi põhiprintsiip või -alus (üldlevinud ja arusaadav põhimõte), millest saab tuletada üksiklahendi selleliigilistele juhtudele ning mis seeläbi on justkui mõtteline õigusnorm. Seejuures on ta printsiibinorm. Kui üksikjuhu käsitlemiseks sellist lahendamise ratio't aluseks ei leitud, siis ei saa kohtuniku poolt rakendatud lahendit ka ratio decidendi'ks nimetada (st ei olnudki sellist printsiibi tähenduses alusnormi). Obiter dictum (obiter dicta) tähendab kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis lõppkokkuvõttes viisidki tegeliku lahendini, kuid seejuures ilma ratio decidendi
spetsiifilise meetodiga kvalitatiivselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid (era- ehk tsiviilõigus; kriminaalõigus, riigiõigus, rahvusvaheline õigus jt). Prejudikaat — pretsedent. Prejudikaatide liigid on ratio decidendi, obiter dictum, stare decisis. Ratio decidendi — eksisteerib mingi põhiprintsiip või -alus (üldlevinud ja arusaadav põhimõte), millest saab tuletada üksiklahendi selleliigilistele juhtudele ning mis seeläbi on justkui mõtteline õigusnorm. Seejuures on ta printsiibinorm. Kui üksikjuhu käsitlemiseks sellist lahendamise ratio‘t aluseks ei leitud, siis ei saa kohtuniku poolt rakendatud lahendit ka ratio decidendi’ks nimetada (st ei olnudki sellist printsiibi tähenduses alusnormi). Obiter dictum (obiter dicta) — kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis
annaabi.ee 
