Neil on siiski ka mitmeid eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja nad sobivad hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate plankide printimiseks, kusjuures lisakoopiate arv võib mõnel mudelil ulatuda kuni 6-7-ni. Selles suhtes pole neil vastast üheski teises printerigrupis. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- ja rullpaberit. Siiski nõelmaatriksprinterite kasutus kahaneb pidevalt, sest nad ei ole suutelised tagama eriti kõrget prindikvaliteeti ega sobi värviprindiks, on graafika printimisel väga aeglased ja tekitavad töötades palju müra. Nende peamiseks rakenduseks on jäänud büroo-, panga- ja raamatupidamisandmete väljastus, kuna nad on asendamatud paljuosaliste plankide ja isekopeeruvate dokumentide printimisel. TERMOPRINTERID Tavalises termoprinteris tekitatakse kirjamärke kuumutuselementide rakendamisel vastu termotundlikku eripaberit. See eripaber värvub kuumutamisel keemilise reaktsiooni tulemusel mustaks
Jet tehnoloogia) kasutab enamik teisigi tootjaid, kuna Hewlett-Packardi printerites on rakendatud nn. InkJet- meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on soojenduselemendi asukoht: Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis väidetavasti lubab düüse paigutada üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks peetakse igasuguste satelliitpritsmete puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat prindikvaliteeti. Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi). Tindiotsikud on paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis tagab vajaliku kõrge lahutusvõime. Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute kuivamist, ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on õnnestunud tunduvalt vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate arhiveerimisprobleemi kohta
Laserprinterid tööpõhimõte on sama nagu koopiamasinad. Terve leheküljetäis infot võetakse arvutist printeri mällu, kantakse laserkiire abil elektrilaengutena metalltrumlile ja sealt elektrograafilisel meetodil tooneriga paberile, värv kinnistatakse kuumutamisega. Kõige populaarsem printerifirma on Hewlett-Packard laserprinterid, neid valmistavad aga ka Panasonic, Epson, Lexmark, QMS ja Xerox. Laserprinterite eeliseks tuleb pidada parimat võimalikku prindikvaliteeti, prindi head säilivust ja seadme vaikset tööd. Puuduseks on aga printeri suhteliselt kõrge hind. Odavaimate laserprinterite hinnad algavad 6000 kroonist, professionaalsed mudelid võivad aga maksta 30-40 tuhande krooni ringis. Kõrgema klassi värvilaserprinterite hind ulatub juba 100 000 ja võimlaik, et ka veel kalleimateni. Toonerikassetid maksavad 1000-2000 krooni. Üks kassett peab vastu paar-kolm tuhat keskmist lehekülge, seega lehekülje hind tuleb umbes 20-40 senti.
kasutab enamik teisigi tootjaid, kuna Hewlett-Packardi printerites on rakendatud nn. InkJet- meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on soojenduselemendi asukoht: Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis väidetavasti lubab düüse paigutada üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks peetakse igasuguste satelliitpritsmete puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat prindikvaliteeti. Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi). Tindiotsikud on paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis tagab vajaliku kõrge lahutusvõime. Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute kuivamist, ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on õnnestunud tunduvalt vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate arhiveerimisprobleemi kohta. Küsimus on
rakendatud nn. InkJet- meetodit. Kahe viimase tehnoloogia peamiseks erinevuseks on soojenduselemendi asukoht: Canonil paikneb see tindi väljalaskeava taga, mis väidetavasti lubab düüse paigutada üksteisele lähemale, kuid pole nii kiires, kui HP lahendus. Epsoni tehnoloogia eeliseks peetakse igasuguste satelliitpritsmete 31 puudumist ja seega vähemalt teoreetiliselt kõrgemat prindikvaliteeti. Jugaprinterite prindipeas paikneb tavaliselt 48-128 tindiotsikut (tindituubi). Tindiotsikud on paigutatud rivisse vahekauguse 1/360 tolli või veelgi vähem, mis tagab vajaliku kõrge lahutusvõime. Seda tüüpi prinditehnoloogia peamiseks puuduseks on peetud prindipea otsikute kuivamist, ummistumist ja üleliigset tindi laialipritsimist, mida aga ajapikku on õnnestunud tunduvalt vähendada. Sama võib öelda ka prindikoopiate arhiveerimisprobleemi kohta
annaabi.ee 
