osteoklaste Periost e. luuümbris 5 1 - välimine fibroosne kiht; 2 - sisemine kambiaalne kiht; 3 - osteogeensed rakud; 4 - luukude; 5 -Sharpey kiud Luude arenemine Luukude areneb kahel viisil: vahetult mesenhüümist; tekivad nn. katteluud (koljulaeluud, enamik näoluid ja rangluu). Protsessi nimetatakse desmaalseks e. intramembranoosseks ossifikatsiooniks kõhreliste "luumudelite" (primordiaalse skeleti) luukoega asendumisel; tekivad nn. asendusluud (enamik skeleti luudest). Protsessi nimetatakse kondraalseks ossifikatsiooniks Intramembranoosne ossifikatsioon · Mesenhüüm tiheneb tulevaste luude formeerumise kohal · Väikesed käävjad rakud hakkavad tootma kollageenseid kiude ning kogu piirkond meenutab kiulist membraani · Osteoblastid jätkavad kollageensete kiudude ja põhiaine (osteoidi) moodustamist · Osteoid muutub luumaatriksiks kaltsiumi soolade
alaühikuid, PCM-1, peritsentriini ja nineiini. PCM tagab tsentrosoomi õige struktuuri (tsentrosoom koosneb paljudest eri valkudest) ja funktsiooni (mikrotuubulite kinnitumine tsentrosoomile, ripsmete moodustumine jne). Tsentrioolid + PCM = mikrotuubulite organisatsioonikeskus (MTOC). Mutatsioone PCM-1 geenis on seostatud kilpnäärmevähiga, skisofreeniaga (orbitofrontaalse koore hallaine mahu vähenemisega), mutatsioone PCNT geenis mikrotsefaalse osteodüsplastilise primordiaalse kääbuskasvuga. Viimasel juhul sünteesitakse ebanormaalselt lühikest peritsentriini valku, mis pole võimeline teisi valke tsentrosoomi külge kinnitama. Seetõttu ei saa tsentrosoomid mikrotuubuleid õigesti organiseerida, häirub rakutsükkel ja väheneb rakujagunemine. Rakkude arvu vähesus viib lühikeste luude, väikese aju jm patoloogiate kujunemisele. 7. Skeleti vöötlihaskoe raku tsütoskelett, selle defektsusest põhjustatud haigused, 1 näide põhjalikumalt. (М63) 34
Retikulaarrakud moodustavad tsütoplasmaatiliste jätkete varal võrgustiku. Retikulaarrakkude keskel paikneb suur ümar, hele tuum. Retikulaarkiudude võrgustik on rakkudega tihedalt seotud. Moodustab vereloomeelundites võrkja strooma, leidub laialdaselt mao, soolte limaskesta päriskihis, hambapulbis, neerudes. Amorfne põhiaine puudub, rakkudevahelisi ruume täidab vedelik. 3. Hüaliinse, elastse ja fibroosse kõhrkoe ehituse võrdlus Hüaliinne kõhrkude: Moodustab esmase e primordiaalse skeleti looteeas, aga ka liigeskõhred, roide- ja ninakõhred, kõri kilp- ja sõrmuskõhr, trahheaalrõngad, suuremate bronhide kõhreplaadid jne. Enamlevinud inimeses. Kondrotsüüdid paiknevad enamasti 2-4 rakuliste isogeensete gruppidena. Kõhre sügavamates osades paiknevad rakuterritooriumid ehk rakuõued, mis värvuvad basofiilsed, kuna sisaldavad palju GAG-e. Õuede vahel on interterritoriaalne substants, mis sisaldab korrapäratult paiknevaid kollegeenseid fibrille.
Põhiline kõhrkoes sisalduv valk on konromukoid Eristatakse kolme tüüpi kõhrkude: hüaliinne, elastne ja fibroosne – üldiseloomustuse poolest sarnased, kuid leidub erinevusi nii morfoloogilises ehituses kui ka funktsioonis Kõhrkoe rakuvormid on kondroblastid, kondrotsüüdid ja kondroklastid Põhiliseks ülesandeks on organismide toestamine, amortisatsioon jt Hüaliinne kõhrkude Suurema osa areneva embrüo luustikust e primordiaalse skeleti moodustab hüaliinne kõhrkude Enamus hüaliinsest kõhrkoest on kaetud perikondriga, mis moodustab hüaliinse kõhrkoe plaadikesega anatoomilised struktuurid – kõhred (toitumine perikondri kaudu osmoosi teel) Perikondris e kõhreümbruses on kaks erinevat kihti – välimine ja sisemine Välimise e fibroosse kihi moodustab tihe kiududerohke sidekude koos veresoontega
annaabi.ee 
