Priidust sirgus kena noormees. Maist aga ilus neiu, tõsine ja mõistlik. Kui Villu nende talu ette seisma jäi ja nõudis värava avamist kohtus ta Priiduga kes talle selle avas. Priidu ema oli väga pahas tujus, sest talle ei meeldinud, et ta poeg Villuga läbi käis. Samuti oli Villu armunud Maisse. Krõõdale aga meeldis see, et alati kui Villu tuli tõi ta marjaviina, mis oli väga maitsev. Krõõda nägu muutus veidike leebemaks, aga siis ütles ta Villule, et sa õpetad Priidut aina joodikuks, et sa ei tunne enam viina ja vee vahetki. Sellepeale läks Villu väga marru ja tahtis tühja vee maha visata. Kuna Villu oli väga suur ja mehine, siis ei tahtnud Krõõt temaga väga hurjutada. Nii nad seal jõid viina, sõid saia ja mett. Nüüd sai Krõõt jälle pahaseks, et Villu Priidule sakstekeelt ei õpeta vaid maakeeles räägib, et sellest oleks tal mingitki kasu. Krõõt ja Villu läksid tülli ja Villu marssis uksest välja ja ei tõstnud lähimal ajal sinna jalga
Tal oli kange mõistus kui ta ka tagantjärele kahju sai, siiski ei andnud ta kergelt järele. Ometi ei olnud ta armastust naise vastu kutsutada saanud. Teisel hommikul kostis üks võõras hääl õues. Tiiu tegi kambriukse lahti ja mõisa korratüdruk Mai tuli tuppa. Mai silmis oli meeleheide, kui ta nägi, et Hannus oli juba lahkunud. Ta rääkis, et Hannusele võib tekkida probleeme, kui ta KõrtsiPriiduga nõnda suhtleb. Eile õhtul tulnud käsk Priidut vahi alla saata ja üht võõrast hulgust otsima, kes rahvast maalt välja petta tahab. Ehmatunud Tiiu ei saanud algul sõnagi suust. ,,Halastagu jumal" , ütles ta vaid ja langes nuttes istme peale. Seni sõitis Hannus kõrtsipoolset teed edasi. Ta kuulis ennast nimepidi hüüdvat. See oli mõsjakubjas Pärtel, kes teda peatada üritas. Sellepeale nähvas Hannus vaid teravaid sõnu ja sõitis naerdes edasi. ,,Olgu peale, ega ta enne ei usu" , sõnas mõsjakubjas endamisi.
Vahepeal oli mässavate eestlaste õnn kaduma läinud. Kaotati lahinguid ja paljud inimesed langesid. Nende hulgas ka Tasuja. Viimaks tuli Sepp. Ta oli aga tohutu muutuse läbi teinud. Ta näis naeru ja nalja unustanud olevat. Temaga oli tagasi ka Priidu. Risti Krõõda südamerahu oli täielikult rikutud peale Priidu lahkumist. Ta nuttis päevad läbi ja ootas lapsi tagasi. Ta käis ka Viljandi Komtuuri palumas, et näha Maiet aga see keelati ära. Ühel õhtul nägi Krõõt seppa ja Priidut sepapajast välja tulevat ja metsa minevat. Krõõt järgnes. Jõuti valliriismete juurde. Sinna punkrisse oli kogunenud palju inimesi. Krõõt kuulas pealt. Ta sai teada, et Villu oli käinud Pihkvas, Venemaal ja leedulaste juures veenmas, et nad eestlaste sõtta appi tuleksid. Tema vaev polnud asjata. Edasi räägiti sõjaplaanist. Kui Krõõt kuulis, et tema poeg Priidu läheb sõtta karjatas ta ja põgenes. Üks päev läks Sepp komtuuri juurde tervitusvisiidile
Oodake, küll ma teid õpetan! Kes on teid tõrkumisele ässitanud? Kes on teie ninamehed? Kohe tooge nad välja!» Talupojad seisid tummalt ja pead norgus. Kui küsimusele vastust ei tulnud, käskis komtuur ühe ehmatanud näoga vanataadi teiste hulgast välja kiskuda ja teda piinata, kuni ta eestvedajaid nimetaks. Aga vaevalt sai vanataat esimest korda karjatada, kui juba Priidu komtuuri ette astus ja julgesti hüüdis: «Mina üksi olen süüdlane!» Komtuur ei tundnud Priidut näo poolest, aga kena sirge noormees näis ta meele järgi olevat. «Nii noor ja juba nii pahur?» ütles ta peaaegu 150 lahkelt. «Kas sa tead ka, et sa kui rahva ässitaja surema pead?» «Kui muidu läbi ei saa, eks siis või surra kah,» vastas Priidu oma laisal viisil, «aga minu surmast ei tule teile suurt kasu. Palju kurjem ässitaja jääb siiski elama, kes teie kõvadest seadustest iialgi ei hooli. Kui teie tema siit ilmast ära kaotaksite, vaat siis oleks isandatel ja orjadel rahu
annaabi.ee 
