Haridus on viinud lähemale vabadusele ja andnud võimaluse paista silma millegi erilisega. Rohkelt sellekohaseid näiteid võib leida orjuses elanud inimeste näol, näiteks Solomon Northupi 1853. aastal avaldatud teoses ,,12 aastat orjana'', mis baseerus tema endaga juhtunud tõestisündinud lool, väljendas selgelt haritud orjade eelisseisust. Näiteks paluti Solomonil mõnikord mängida õhtusöögi ajal viiulit või sai ta omale teiste orjadega võrreldes prestiizsema ülesande. Lisaks võib teise näitena tuua mustanahalise orjaperekonda sündinud Frederick Douglassi, kes iseõppinuna 1838. aastal orjusest põgenes ning keda hiljem riigimehena peeti elavaks tõestuseks sellele, et mustanahalised siiski suudavad oma eluga iseseisvalt toime tulla ja seda edukalt. Kuigi haridus vabastab ka raskemast tööst kasvatab see ka inimese eneseteadlikkust ja iseseisvust. Võib öeldagi, et haritumatel inimestel on suurem vastupanu välistele
lõpetama ning asuma pere ülalpidamiseks soodsat teenistuskohta otsima. Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks. Hupel sai endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiizsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema organiseeritud oli ka Põltsamaa lugemisring, mis ühendas kohalikke haritlasi üle 30 aasta.
Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks. Tõenäoliselt juba 1758. aastal sai Hupel endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiizsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks, kus parajasti oli majandusbuum ja kirikuõpetaja amet oli majanduslikult enam kui rahuldavalt kindlustatud. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema
soodsat teenistuskohta otsima. Hupelile pakuti koduõpetaja tööd nii Sileesias kui ka Liivimaal. Kuna parajasti käis Seitsmeaastane sõda, valis ta viimase. Hupel saabus 1757. aasta sügisel Riiga, plaanides Liivimaal töötada vaid paar aastat. Tegelikkuses kodunes ta aga ruttu, jäädes sinna kogu oma ülejäänud eluks.Tõenäoliselt juba 1758. aastal sai Hupel endale töökoha Äksil, paar aastat hiljem nimetati ta seal pastoriks. 1764. aastal õnnestus tal aga saada tunduvalt prestiizsema Põltsamaa kihelkonna pastoriks, kus parajasti oli majandusbuum ja kirikuõpetaja amet oli majanduslikult enam kui rahuldavalt kindlustatud. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Tema
annaabi.ee 
