esialgsetest kloostritaoliste ühiselu põhimõttetest järjest kaugemale. Toomhärrad kasutasid oma ametit eelkõige lihtsalt tuluallikana. Nad elasid oma maamõisas harilike mõisnikena ja viibisid vaid aeg -ajalt toomkiriku juures. Juba XIV sajandi algusest alates soetasid Tartu ja Tallinna toomhärrad endale isiklike maju vastavalt Toomemäel või Toompeal. Pinnapealse suhtumisega ka vaimulik eetika rikkumine-küll naistega kooselu, küll prassimise ja muu lõbu. Sageli kuulus sama isik üheaegselt nii Tartu, Tallinna kui ka Saare-Lääne kapiitlisse. Esines koguni juhtumeid, et välismaalased, kes iial oma jalga Liivimaale polnud tõstnud, hankisid endale paavstilt mõned siinsed kanoonikukohad, saades samasuguseid tulusid veel mitmetest Saksamaa või Itaalia piiskopkondades. Siiski oli enamik Eestis tegutsevates kõrgvaimulikest juba alates XIV sajandist Vana-Liivimaalt pärit. Preestrite hulgas oli kohalike osa veelgi suurem.
Tahe taasluua ja puhastada reaalse maailma inimene tingib erilise kunstilise meetodi, mis seisneb kõigi harjumuspäraste seoste, asjade ja ideede lõhkumises. Tavapäraste naabruste lõhkumises ning ootamatute naabruste ja seoste tekitamises. R toetub oma positiivses programmis antiigile ja rahvaluulele kus asjade seosed olid loomulikumad, vabad teispoolsusest. Jadad 1) Inimkeha anatoomilised ja füsioloogilised jadad. 2) riietuse jadad 3) söömise jadad 4) joomise ja prassimise jadad 5) suguelu jadad 6) surma jadad 7) roojamise jadad Nende kulgemise, lõhkumisega saab kõrvutada ja lõhkuda kõike, mida vaja. Kõik teemad leiavad arendamist mööda nimetatud jadasid. Inimkeha anatoomiline ehitus avaneb tegevuses ning sellest kujuneb justkui romaani tegelaskuju. See ei ole üksikisiku keha oma individuaalses pöördumatus jadas vaid impersonaalne keha kui inimsoo keha, mis elab ja sureb mitmesugustes surmades ja sünnib taas ning mille
oli vaja selleks et tasakaalustada oma tegeliku elu traagikat. Apollonile ja Dionysosele toetudes arendab välja apolliinliku elulaadi ja kunsti/kultuuri idee ja teiselt poolt dionüüsusliku idee. Apollon kui teaduse, loova kunsti ja käsitöö jumal on seotud nö kasimuse, korra, sümmeetria, enese kontrollimisega, ohjeldavad, hoiavad inimesi raamides. Dionysos kui veinijumal on seotud joovastuse, hävingu, prassimise aga ka traagilisusega. Kreeklaste elus ja maailmas vaheldusid need kaks elutunnetust pidevalt. Apollonliku kunsti kandjaks on Platon ja Sokrates nemad surusid Dionysosliku elukultuuri alla, vaikisid maha. Teame antiikkultuuri kui Platoni ja Sokratese poolt moraliseeriva heategevusfilosoofiana. Ta isel oma töös lähemalt neid apolliinlikku ja dionüüsosliku elutunnetust. Hilisemad kunstiteoreetikud on öelnud, et
viinapuu ilutses ukse kõrval, uksel aga rippus kriuksuv plekist plaat, millele olid maalitud õun ja naine. Vihmast roostetanud plaat kõlkus raudvarda küljes tuule käes edasi-tagasi. See tänava poole pööratud tuulelipp oli kõrtsile sildiks. Oli juba öö. Tänavanurk oli pime. Kõrts oli täis põlevaid küünlaid ja säras eemalt vaadates nagu sepikoda pimeduses. Läbi katkiste aknaruutude oli kuulda klaaside kõlinat, prassimise, vandumise ja tülitsemise lärmi. Kõrtsitoa leitsakust ähmenenud klaasruutude taga võis näha ebamääraseid kujusid. Aeg-ajalt kostis saalist hele naerulagin. Inimesed, kes siit asja pärast mööda 275 ruttasid, ei heitnud pilkugi nende lärmitsevate akende poole. Ainult mõni kaltsudes poisijõmpsikas tõusis vahel kikivarvule, et aknalauani küündida, ja hüüdis siis kõrtsi vana lakkekrantside pihta käiva hurjutuse: «Oled aga purjus, sina vana lurjus!»
annaabi.ee 
